Loo lõpp oli hoopis muinasjutt!

Et tänases maakonnalehes ilmus mu looke kutsikate kohta, oli mul järsku kutsikahuvilisi küll... Esimesena läks Freddy, nagu juba mainisin, siiasamasse lähedale, majavalvuriks.Teda tundis uus peremees juba eemalt ära, teisi üldse ei vaadanudki. Järgmist sõpra valiti kaua ja hoolega ja oh ülla-ülla, selleks osutus Fedja-mustnägu, kellele kartsin, et on raske peremeest leida. Asja otsustaski koerakese südidus ja kuigi perenaine natuke torises, et oleks võinud natuke valgema näoga koera võtta, oli peremees endale kindel- see on minu koer! Fedjake mässiti teki sisse, et muidu ehk koerakesel autos külm ja sõit Värskasse läks lahti.Keegi on väga huvitatud Fionast ja peaks üsna kohe tagasi helistama, kas ülejäänud pere vastu ei ole. Homme hommikul alustab oma teekonda üks poistest, kes läheb valvama talvel korterit, suvel suvekodu ning just praegu helises telefon ning otsustatud sai ka viimase koerakese saatus, tema läheb sellesama ajalehe toimetaja maakoju. Ja ongi kõik! Neil on kodud!
       Neil on kodud!!!

Loo lõpp.

Van Diesel.

Saigi meie aeg otsa, varem natuke, kui arvasime, aga täna sain telefonikõne, et uuel töökohal mind kiiresti oodatakse.
Hakkasin kiiresti helistama siia-sinna ning asi peagi ka lahenes.Leidus inimene, kes minu emakohustused üle võtab ning seda juba ülehomme.Arvatavasti leiavad meie lapsekesed päris kodud piiri taga, soomes.Seni on nad ühe väga hea inimese hoole all.
  Kõik formaalsused korraldatud, hakkasin aru saama, mis siis nüüd tegelikult juhtus.Istusin maas köögipõrandal, kõik kutsikad süles ja pisarad aina voolasid, voolavad siiani.Viimased päevad koos.Koerad ka vist tunnevad, nad on nagu pöörased, tungivad aina sülle ja ei jää minust sammugi maha.Nutsime kõik koos.
 Friidaga on kõik okei, tema jääb ilusti siia, peremehe hoole alla, aga oh mu vaene Roki, ka tema peab vähemalt esialgu koju jääma.Mul ei ole vähimatki võimalust teda kaasa võtta. Lohutan end, et saan palga ja hakkan kohe otsima korterit, kuhu ka koos koeraga lubatakse, aga seni.... Ei tea, kuidas me küll lahusoleku üle elame.Seni oleme lahus olnud kõige rohkem kaks päeva. Ning siis ka Roki ei söö.Tema on ühe peremehe koer ja kui väga ka mu mees teda ei hoiaks....Ma ei taha sellest kirjutada.Loodan, et suudan peagi lahendada ka selle olukorra ja koera enda juurde võtta.Ning kui ikka lahendust ei leidu või koeraga väga halvasti on, jätan kõik ja torman tema juurde.
Praegu aga peab elu edasi minema, tööst ei saa keelduda, see töö tähendab meile maja remonti ja muretumat vanaduspõlve.Pakutav palganumber on peaaegu kolm korda suurem mu endisest.Jah, raha ei ole peamine, aga ilma selleta ootab ees tume tulevik. Aga ma luban, lubasin Rokile ja luban teile kõigile, head lugejad, et kui mu koer peaks mind vajama, ei pea mind kinni mingi raha, ma olen tema kõrval, sadagu või klavereid.Seniks aga elame nii, nagu see võimalik on.
Järgnevad ehk veel need kõige viimased pildid, kui õnnestub üles laadida, aga kirjutada ma vaevalt suudan ja tahan.Kunagi ehk....ehk mõne kuu pärast panen siia pildi, kus õnnelik Roki jälle minu süles on.Seniks aga nägemiseni ja õnne ja edu kõigile teile, mu head lugejad!

Varsti jätame hüvasti.

Õnnestus lõpuks siis pilte laadida, täitsa poolkogemata, proovisin, kas ikka tõesti ei saa ja näed- tulidki! Need on siis juba uuel aastal tehtud pildid ja lapsukesed kõvasti kasvanud.
  See on Freedo- see poiss, kes kõige vähem pildi peale jääb- ta meil häbelik ja keerab näo ära alati. Õpime käppa andma.
 Eile nägin esimest korda, kuidas nad jooksevad, tulin väravast sisse ja poisid ei pannud tähele, siis järsku märkasid ja tulid kuurist, kõrvad tuules lehvimas, rind rinna kõrval, mitte enam kutsika moodi vänderdades, vaid omast arust hiigelhüpetega. Uhke oli vaadata.

Toas käib üks möll ja madin alalõpmata.Nii erilisi poose ja näoilmeid õnnestub pildile püüda. Roki küll võib varsti koermodelliks hakata, ta ikka lennult taipab, mis nägu ma tahan, et kui tuleb ikka hambad irevile ajada ja silmad kõõrdi, siis- palun!Tegelikult kõige paremad situatsioonid lipsavad siis mööda, kui aparaati käepärast pole või nad lihtsalt jooksevad laiali, enne kui klõps käib.Kuidagi ei saa pildile Friida lüpsmist, ta laseb seda siiamaani sündida, kutsikad istuvad ja imevad. Või kutsikakuhja alla maetud 

 Rokit, hädanägu peas ja jalad püsti...

Kogu aeg ma arvasin, et kui nad suuremaks kasvavad, saab sõprus kassidega otsa, aga siin nad nüüd on- Van Diesel magamas kassi kaisus.Nimelt kardab kass kangesti, et välja lumehange visatakse, siis läheb pingi alla laotatud vaibale ja on seal vagusi, olgu või kõik kutsikad seljas.

Härra häbelik- Fedja-Mustnägu. Muidu igavene pätt, aga pane istuma ja otsa vaatama, siis häbeneb silmad peast.

Van Diesel väsis ära ja sirutas oma hiigelsuured käpad välja.Ta on ikka väga suur, kui Fionaga kõrvuti seisavad, siis tundub, et teine on taks...

   Ja hakkabki see lugu lõpule jõudma.
Elu ongi alati selline, et ilusaid lõppe tuleb harva ette ja pärast öeldakse, et see oli muinasjutt. Ei tule ilusat lõppu ka sellele loole, arvan, et järgmine sissekanne tuleb hüvastijätu kohta.Aga see oli lugu viie kutsika rõõmsast lapsepõlvest ja sõpradest ja ehk siiski tulevikus saab igaühel neist olema oma lugu.Ei sa ju olla nii, et kellelgi neid vaja ei ole.

Me aina kasvame!

Väga kurb on, et seni keegi veel meid tahtnud ei ole.Oleme NII NUNNUD ja hakkajad. Sama kurb, et perenaise fotokas ei lase pilte laadida, sest oleme kasvanud lausa päevadega- kui meid täna kotti topiti ja kaalu otsa riputati, siis Freedo kaalus 7 kilo, aga Van Diesel tervelt 10 ! Kolmandal jaanuaril saime kaks kuud vanaks ning 11-dal saame oma kiibid, vaktsiinid ja passid.Jälle aitäh tädidele Loomakaitsest, perenaine meile seda võimaldada ei oleks saanud, nüüd aga oleme igati korralikud koerad ning tulevasel peremehel ei ole muret selliste asjade pärast.Kui aga leiduks see peremees! Me oleme NII tublid, kui tuppa lubatakse ja me oma rõõmutantsu ära tantsime, siis läheme oma kohale ja ei sega mitte kedagi. Oleme valvsad ja haugume, teame oma nimesid, tuleme ja läheme käsu peale. Meist kasvavad tõeliselt vahvad ja suured koerad, meid on armastatud ja meie anname vastu kogu oma koeraarmastuse.
 Aga nagu lubatud, siis kirjutan ka uusaastaseiklustest, see oli kutsikatele ikka suur šokk, et järsku hakkasid paugud käima ja tuled sähvima.Kasuisa tormas nagu segane ringi, kiskus kõik uksed lahti ja üritas kõiki tuppa peitu ajada.Kutsikad olid troppis esikuuksel ja uudistasid värisedes tulevärki. Võtsin Freddy, kõige julgema, sülle ja läksin seisin keset õue, ise rääkisin- vaata, ilus on...Tasapisi kogunesid kõik mu jalgade  ümber, tuli ka Friida ja surus end kõvasti minu vastu, seisime vapralt paugutamise lõpuni ja lõpuks see seltskond enam ei värisenudki. Ainult Roki märatses ja oli kole vihane, et keegi ohu eest varju ei läinud.Lükkas mu korra koguni pikali. Kui lõpuks tuppa saime, oli tükk aega pahane ja ei tahtnud suhelda. Aga mul oli suur võit saavutatud- kutsikad ei kartnudki! Ehk tuleb see neile kunagi meelde, et kui paugud käivad, ei juhtugi midagi hirmsat, peremehed on kõrval, on rõõmsad ja kallistavad. Ma väga loodan, et see õppetund neile meelde jääb.
  Nad on tõesti nii suureks kasvanud, et tegemist on juba süllevõtmisega.Kui kõik korraga tormavad, võivad jalust maha lüüa, ma ikka kükitan nende juurde, aga lõpuks olen alati istuli põrandal. Õnneks kuulavad sõna .Huvitaval kombel on jäänud puutumata mu tillukesed hõbekuused keset hoovi, ainult üks kord üritati harvendada, aga siis ma röögatasin hirmsa häälega ja rohkem ei ole nad kuuskede ligigi läinud. Ka prahivedamine õuele lõpetati peale üht suuremat tõrelemist. Looja karja on läinud ainult kaks madratsit, mis neile asemeks olid, ainult vatiräbalad jäid järele.
Täna andsin esimest korda konte, keetsin sülti ja issi Roki siis kandis konte välja ja jagas lastele.Jätsin üsna palju liha külge ja väga usinalt näriti puhtaks, kõige rumalam oli Friida, kes seisis, suur kont hambus ja ei julgenud seda ei maha panna ega ka närida.
Nii siis lähevad meie päevad, oh leiaks ometi neile kodud!

Aidake leida meile kodud!

Nüüd on siis käes aeg, mil peame lahkuma oma perekonnast ja emmest ja leidma endale TÕELISED PEREMEHED. Oleme kaks kuud vanad, meid ei ole kunagi aedikus peetud ega iialgi löödud. Sööme kassidega ühest kausist, kuulame sõna, teame, kus on koht ja et pissile minna tuleb õue. Õues lippame päevad läbi ja veame igasugu prahti kokku, toas oleme ilusti oma asemel ja ei tülita peremeest, kui just väga suur tusk või mänguhimu ei tule.Kohe varsti saame kiibid ja kaitsesüstid, siis oleme valmis tulema ja palju rõõmu endaga kaasa tooma. Issi Roki on meile palju koeratarkusi õpetanud, me teame, et peremees on kõige tähtsam inimene, teda tuleb austada ja tema vara valvata. Oskame ka enda eest seista, kui vaja.
  Nüüd on meil kiire, sest perenaine läheb uuele tööle ja selleks ajaks peavad meil kodud olema. Me oleme kodukoerad, me ei taha oodata varjupaigas oma saatust!
Sellised me siis oleme:
Esimesel pildil Van Diesel- teistest väga palju suurem, hiiglaslike käppade ja hiiglasele omase rahuliku väärika iseloomuga. Allub väga hästi, sobib inimesele, kes tahab koos koeraga sporti teha ja koerale ka midagi õpetada.
Väga tegevushimuline ja tragi. Ootab kutset, aga siis hullab elu eest.

Fedja-Mustnägu.Alati igal pool esimene, mulle on alati tundunud, et oma tagasihoidlikuma välimuse teeb ta tasa südidusega.Väga hell ja õrnatundeline kutsa, tema tahab kaisutamist ja nunnutamist, aga siis ka annaks oma elu teie eest.

Tema majesteet Freddy. Lapsest peast halliks läinud.Ääretult efektne ja juba praegu oskab poseerida ja teab enda väärtust.Tõsine koer.Ilmaasjata ei sehkenda, parem istub ja vaatab pealt. Tundub olema liidripositsioonil, karistab ja keelab teisi ning on väga töökas.Kutsikas, kellest meil on kõige raskem lahkuda, ta on ennast kehtestanud, tal on kõva iseloom ja keegi saab endale väga-väga taipliku ja ilusa sõbra.

 Väike vaene Fiona- poistest väiksem ja tal tuleb ikka kõvasti vaeva näha, et ennastki maksma panna.Et ta õrnuke ja väga hella südamega on, seda on pildiltki näha. Natukese tähelepanu eest on ta valmis nahast välja pugema ja sülle saades on õnnest surnud.
   Järgmine on nüüd küll vale pilt saanud, siin on Diesel, aga nad on Freedoga väga sarnased, ainult Freedo on karvasem, mitte küll nii uhke, kui Freddy, aga iludus kasvab temastki.Tagasihoidlik loomake, ei tiku esile, aga on ka väga rõõmus, kui teda tähele pannakse. Minu arvates on Diesel, Freddy ja Freedo just need koerad, kes heale peremehele medaleid, au ja kuulsust hakkavad tooma, Fiona ja mustnägu aga on lihtsalt rõõmupallid, mis ei tähendaks, et just nemad oma suures agaruses tublimad ei oleks. Aga siiski- need kaks vajavad rohkem hellust.
 Ei oska rohkem rääkida midagi. Kurb on.Kui saaks, ei lahkuks ühestki neist.Aga selline on elu.
Maailm, võta vastu meie kutsad, saatus, ole neile armuline ja hea peremees- tunne oma sõber ära! Nad ootavad teid
Minu telefon: 58068763

Jõulud, jõulud!

Eelmine postitus ei lubanud end Facebooki panna, seal just mu jõulutervitused... nüüd siis ainult pildid. Kõik see pere lumes hullamas.

Rõõmsaid jõule!

Hurraa, hurraa, meil on lumi maas!Õõsel on natuke sadanud ja maa on ilusti valge, nii et tulidki jõulud lumega.Koertel ka rõõmu laialt, kui Roki kutsikapõlve meelde tuletan, siis tema oli ka talvine kutsikas ja kevadel kükitas õnnetu näoga viimase lumehange otsas ja ei julgenud maha astuda. Needki kutsad tormasid uljalt lumme ja madistavad nüüd aias.Panen pärast eraldi jõulupildid üles, millegipärast ma ei oska oma uue aparaadi pealt laadida veel.Laps tuleb, siis teeb mulle asja selgeks.
  Kirjutan aga tegelikult sellepärast varahommikul, et öelda:
Kauneid jõulupühi ja päikest päevadesse kõigile meie sõpradele!Erilised tänusõnad siinjuures Eesti loomakaitseseltsile, kes meie kutsikatele kauni ja maitsva jõuluüllatuse tegid!

Juhtus nii, et saime pakkumise soodushinnaga akendele ja et meie vana maja aknad enam mingit kriitikat ei kannata, siis võtsime südame rindu ja ostsime ära.See aga tähendab nüüd ranget kokkuhoidu ja muretsesin päris palju- et kas peangi nüüd kõva häälega appi karjuma? Õnneks aga nii ei läinud, rääkisin oma murest loomakaitseseltsi töötajale, Taniale ja meil on nüüd kaks SUURT kotitäit Royal Canyni koeratoitu, millega raskest ajast üle saame.Veel kord aitäh, koerad sellest aru ei saa, minul aga on tõeline jõulutunne, me ei ole üksi siin maailmas, soovi vaid ja su jõulusoovid täituvad! Tänud ka teile, kes te siin lugemas käite-teiegi olete mulle palju andnud, nii palju toredaid sõpru olen leidnud tänu sellele blogile, istudes siin arvuti ees, mõtlen teie peale ja soovin, et ka teie hommikud algaksid nii imeliselt- värske puhta lumega ja kalliste sõprade ja armastavate kodakondsete seltsis! Minu jaoks on need ilusaimad jõulud ja seda väga paljus tänu teile, armsad lugejad, nii uued kui vanad sõbrad!