Jõulud, jõulud!

Eelmine postitus ei lubanud end Facebooki panna, seal just mu jõulutervitused... nüüd siis ainult pildid. Kõik see pere lumes hullamas.

Rõõmsaid jõule!

Hurraa, hurraa, meil on lumi maas!Õõsel on natuke sadanud ja maa on ilusti valge, nii et tulidki jõulud lumega.Koertel ka rõõmu laialt, kui Roki kutsikapõlve meelde tuletan, siis tema oli ka talvine kutsikas ja kevadel kükitas õnnetu näoga viimase lumehange otsas ja ei julgenud maha astuda. Needki kutsad tormasid uljalt lumme ja madistavad nüüd aias.Panen pärast eraldi jõulupildid üles, millegipärast ma ei oska oma uue aparaadi pealt laadida veel.Laps tuleb, siis teeb mulle asja selgeks.
  Kirjutan aga tegelikult sellepärast varahommikul, et öelda:
Kauneid jõulupühi ja päikest päevadesse kõigile meie sõpradele!Erilised tänusõnad siinjuures Eesti loomakaitseseltsile, kes meie kutsikatele kauni ja maitsva jõuluüllatuse tegid!

Juhtus nii, et saime pakkumise soodushinnaga akendele ja et meie vana maja aknad enam mingit kriitikat ei kannata, siis võtsime südame rindu ja ostsime ära.See aga tähendab nüüd ranget kokkuhoidu ja muretsesin päris palju- et kas peangi nüüd kõva häälega appi karjuma? Õnneks aga nii ei läinud, rääkisin oma murest loomakaitseseltsi töötajale, Taniale ja meil on nüüd kaks SUURT kotitäit Royal Canyni koeratoitu, millega raskest ajast üle saame.Veel kord aitäh, koerad sellest aru ei saa, minul aga on tõeline jõulutunne, me ei ole üksi siin maailmas, soovi vaid ja su jõulusoovid täituvad! Tänud ka teile, kes te siin lugemas käite-teiegi olete mulle palju andnud, nii palju toredaid sõpru olen leidnud tänu sellele blogile, istudes siin arvuti ees, mõtlen teie peale ja soovin, et ka teie hommikud algaksid nii imeliselt- värske puhta lumega ja kalliste sõprade ja armastavate kodakondsete seltsis! Minu jaoks on need ilusaimad jõulud ja seda väga paljus tänu teile, armsad lugejad, nii uued kui vanad sõbrad!

Vennad- röövlid.

 Nagu ise näete, on lapsukesed kõvasti kosunud.Tegime juba esimese ussikuuri, tablette söödi päris hea meele ja ilma suurema vastuhakuta.
Nüüd möödub juba terve päev õues möllates ja muidugi leitakse üles kõik praht, mis vähegi kuhugi ripakile on jäänud. Kui ma tööle lähen, on väravas kisakoor- Roki laulab bassi, Friida tenorit ja kutsikad panevad falsetti. Igatahes on külarahval minu liikumised hästi teada, saladuseks ei jää ükski käik.Õnneks ei mahu need tegelased värava alt läbi, küll aga mahuvad nad läbi ojapoolse aia alt ja sealpool käiakse nüüd maailma avastamas, täna just leidsin selle lõbusa kamba oma tulbipeenart revideerimas. Rokil on sellisest elust üsna
kõrini, ei ole enam rahulikku elu, peab kogu aeg kuudi otsas kükitama või elutoast varju otsima. Vahel aga tuleb vanal koeral ka mängutuju ja siis õpetatakse kutsikaid murdma ja muid lollusi tegema.Tegelikult vist peaks koeraema ise oma kutsikaid õpetama, aga ta vaene on nii tühjaks lüpstud, et kõigub seina najal, kui neil pättidel õnnestub ta kinni püüda ja alistub saatusele. Eks siis peab Roki kutsikatest tublid jahimehed kasvatama ja

 seda ta ka hoolega teeb, ikka ilusti hundi kombel õpetab, et haarama peab kõrist. Ise on nii hell ja ettevaatlik.
Kord on siiski majas, kui lapsed juba väga ülemeelikuks lähevad, teeb Roki häält, mis kõlab nagu "kurrrrath" ja põngerjad võtavad kohe välisukse juurde ritta ja istuvad maha- kuni edasiste korraldusteni.Ei salga, et ülihea on niimoodi kutsikaid kasvatada, Roki teeb kõik töö ära, mina vaatan kõrvalt, fotokas käes, Roki ikka vahepeal vaatab- kas pildistad veel? ja jätkab siis oma tegevust.
Aga nad on ikka superarmsad!Fionat ja Mustnägu oleme hakanud naaskel-
sabadeks hüüdma, need kaks ei püsi sekunditki ühe koha peal ja vahepeal on ikka päris tüütud.Õnneks hakkavad aru saama, et peremees ei ole söödav ,kui ma "ai!" röögatan, lõpetatakse kohe minu närimine. Natukeseks ajaks.
Varsti, varsti peavad nad minema, kohe peale uut aastat hakkame neile kodu otsima, eks see ole raske ülesanne keset talve.

Kombed ja iseloomud.

Nagu isegi näha võite, on vaene Friida kutsikakuhja alla mattunud. See pilt on tehtud veel toa- päeval, tänaseks on ka õu vallutatud ning tuppa tullakse ainult magama.Junnikesed on unustatud, loigukesi ikka veel vahel juhtub, aga elu on juba palju ilusam.Iga päevaga koerakeste kannatus kasvab ja varsti ehk saab ka öö kuivalt mööda.Täna siis esimene päev, kui julgetakse ka omaette õue mängima minna ja ei karjuta toa ukse taga.Kõvem hääl kostis alles lõuna ajal, kui kõhukesed tühjaks läksid.Harjunud juba, et kolm korda päevas antakse süüa, teavad, millal hädaldama tulla.

 Selle pildi peal esimene kord, kui Roki mängida üritab kutsikatega, ta ikka üritas uriseda ja korda pidada, aga mis teha, kui need häbematud jõnglased kohe üldse ei karda...Tuleb siis nendega tegelda.
Kassid on päris harjunud ilusti leplikult koos kutsikatega sööma, keegi ei tülitse ja kõigile jätkub. Näis, kas see muutub, kui kutsad suuremaks kasvavad?
  Iseloomud hakkavad juba välja kujunema, kõige hullem röövlinägu on emane-Fiona. Kogu aeg ta üritab midagi või kedagi maha murda, igal pool esimene olla ja vaenlane nr 1 on tal põrandakalts- seda võib ta ööpäev ringi lohistada ja karistada.Alati

nii teenistusvalmis ja hakkaja, ääretult tragi kutsikas.
Mustnägu ei jää temast sugugi maha, tema vist peab tasa teenima oma vähem kauni välimuse ja teistest agaram olema.Nii nad siis Fionaga paaris müttavad. Teised kolm on rahulikumad.Van Diesel on kuidagi tõsisem ja asjalikum, istub ja vaatab, enne, kui kuhugi tormama hakata. Eriliseks lemmikuks aga on nüüd Freddy kujunenud.Vana rahu ise, esimene, kes asemele läheb ja seal istub, oodates, mis saab.Ilmaasjata ei sehkenda, kui kutsutakse, tuleb ja paneb käpa pihku.Istub ilusti, see on tema jaoks päris loomulik, et peremehe ees tuleb istuda.Freedo jälle läks südamesse oma haleda loomuga- kõige

keskpärasem neist kõigist, sellepärast ka vist vähem tähelepanu saanud.Kui sülle võtan, paneb silmad kinni ja on surnud suurest õnnest.
  Aga tegutsejad on nad kõik.Siin leidsid Diesel ja Freedo mingi paberi ja toovad ruttu mulle näha.Kahjuks nad minuni ei jõudnudki- enne lagunes paber ära ja siis läks tüliks.
  Roki valvab hoolega seda seltskonda, tema pilt sai siia lihtsalt selle pärast, et ta on igavene poseerija, kui aparaati näeb, istub minu ette maha ja teeb targa näo.
  Nii me siis elame.Olen õnnelik, et kõik see kamp juba käsu peale liigub- kas siis sisse või välja, ikka suure jooksuga.Kui veel õnnestub "koht" selgeks 
                                                                                   õpetada, siis on suurem mure murtud.
                                                                                 

                                                                                   
                 

Väike Freddy koerte iludusvõistlusel

Leidsin lemmikloomakonkursi ja panin Freddy pildi sinna üles, muidugi on seal juba niiii palju hääli saanud pilte, et meil ei ole lootustki, aga proovida ju võib.Oleks ju nii väga sellist võitu vaja, terve aasta toidumoon...Ning et ehk keegi tahab veel blogiga tutvust teha, panen siis uuesti jälle lingi üles.
 Et aga meie alalised lugejad pettuma ei peaks, siis mõne sõnaga ka meie tegemistest.Kutsikad aina kasvavad ja on nüüd juba koridori pagendatud, sest köögist oskasid nad väikese põrgu teha.Nüüd istuvad välisuksel reas ja uudistavad ilma.Neile ilmselgelt meeldib seal ja õnneks on ka ilmad seni leebed. Õhtuti lasen kööki magama, siis tulevad vudinal ja on nii õnnelikud, et tükk aega tuleb mul põrandal istuda ja neid sülle võtta ja hellitada.Imetlusväärne- väike loomake, kes elust veel midagi ei tea, on NII usaldav, tal ei tule pähegi karta või uriseda. Tormavad ummisjalu vastu ja tõuklevad, et kiiremini sülle saada. Oh, ma vist hellitan nad ära... Mingil moel on loomalaps nii inimlapse sarnane.

Meil käis ka juba esimene katsikuline, töökaaslane, kes ise ka hüljatud koera peab. Eks me, sellised inimesed, oleme hingesugulased, teised küsivad- sul on ju endal suur koer, milleks sulle veel üks? Või et millega sa neid söödad? No minu asi, millega söödan. Aga solvav on ikkagi, nagu ei olekski mu enda asi, kui palju ma oma nadist palgast koerte peale kulutan.
Friida on vana kurjam, tal on halb komme laualt varastada. Isegi siis, kui endal toit ees on. Paar korda on ta mind lausa pisarate äärele viinud, viimati juhtus see, kui kalaauto pealt räime tõin.Erakordselt ilusad kalad olid, panin esimese pannitäie tulele ja läksin kahe sammu kaugusele arvutit kinni panema.Kuulsin küll selja tagant- lõmps, lõmps- kui vaatasin, oli ta kausitäie kala "ära hinganud".Ei ole tegelikult suur kahju, aga maal lihtsalt ei ole uut lõunasööki kohe kusagilt võtta.Sõin siis praekartuleid ja olin koera peale mitu päeva tige. Teine halb komme on veel- kui väravast pääseb, siis kaob...Ei ole sellestki eriti lugu, et lapsed kodus.Ma juba tõsiselt kahtlen, kas ma ikka tahan tema peale väga suurt summat raisata ja kallis op teha.Nendest kommetest on väga raske vabaneda, eriti varastamisest. Aga eks me näe, tegelikult on ju Friida pooleldi ise veel kutsikas ja kurnatud organism , palju kutsikaid ju tissi otsas.Söödan küll kolm korda päevas ja palju, aga ehk on tal mingite ainete või vitamiinipuudus. Ehk läheb kõik korda, kui kutsikad ei ime enam ja lepime Friidaga ära. Tegelikult on ta lõpp-armas koer.On õppinud sitsima ja käppa andma, kui süüa tahab.