Jõulud, jõulud!

Eelmine postitus ei lubanud end Facebooki panna, seal just mu jõulutervitused... nüüd siis ainult pildid. Kõik see pere lumes hullamas.

Rõõmsaid jõule!

Hurraa, hurraa, meil on lumi maas!Õõsel on natuke sadanud ja maa on ilusti valge, nii et tulidki jõulud lumega.Koertel ka rõõmu laialt, kui Roki kutsikapõlve meelde tuletan, siis tema oli ka talvine kutsikas ja kevadel kükitas õnnetu näoga viimase lumehange otsas ja ei julgenud maha astuda. Needki kutsad tormasid uljalt lumme ja madistavad nüüd aias.Panen pärast eraldi jõulupildid üles, millegipärast ma ei oska oma uue aparaadi pealt laadida veel.Laps tuleb, siis teeb mulle asja selgeks.
  Kirjutan aga tegelikult sellepärast varahommikul, et öelda:
Kauneid jõulupühi ja päikest päevadesse kõigile meie sõpradele!Erilised tänusõnad siinjuures Eesti loomakaitseseltsile, kes meie kutsikatele kauni ja maitsva jõuluüllatuse tegid!

Juhtus nii, et saime pakkumise soodushinnaga akendele ja et meie vana maja aknad enam mingit kriitikat ei kannata, siis võtsime südame rindu ja ostsime ära.See aga tähendab nüüd ranget kokkuhoidu ja muretsesin päris palju- et kas peangi nüüd kõva häälega appi karjuma? Õnneks aga nii ei läinud, rääkisin oma murest loomakaitseseltsi töötajale, Taniale ja meil on nüüd kaks SUURT kotitäit Royal Canyni koeratoitu, millega raskest ajast üle saame.Veel kord aitäh, koerad sellest aru ei saa, minul aga on tõeline jõulutunne, me ei ole üksi siin maailmas, soovi vaid ja su jõulusoovid täituvad! Tänud ka teile, kes te siin lugemas käite-teiegi olete mulle palju andnud, nii palju toredaid sõpru olen leidnud tänu sellele blogile, istudes siin arvuti ees, mõtlen teie peale ja soovin, et ka teie hommikud algaksid nii imeliselt- värske puhta lumega ja kalliste sõprade ja armastavate kodakondsete seltsis! Minu jaoks on need ilusaimad jõulud ja seda väga paljus tänu teile, armsad lugejad, nii uued kui vanad sõbrad!

Vennad- röövlid.

 Nagu ise näete, on lapsukesed kõvasti kosunud.Tegime juba esimese ussikuuri, tablette söödi päris hea meele ja ilma suurema vastuhakuta.
Nüüd möödub juba terve päev õues möllates ja muidugi leitakse üles kõik praht, mis vähegi kuhugi ripakile on jäänud. Kui ma tööle lähen, on väravas kisakoor- Roki laulab bassi, Friida tenorit ja kutsikad panevad falsetti. Igatahes on külarahval minu liikumised hästi teada, saladuseks ei jää ükski käik.Õnneks ei mahu need tegelased värava alt läbi, küll aga mahuvad nad läbi ojapoolse aia alt ja sealpool käiakse nüüd maailma avastamas, täna just leidsin selle lõbusa kamba oma tulbipeenart revideerimas. Rokil on sellisest elust üsna
kõrini, ei ole enam rahulikku elu, peab kogu aeg kuudi otsas kükitama või elutoast varju otsima. Vahel aga tuleb vanal koeral ka mängutuju ja siis õpetatakse kutsikaid murdma ja muid lollusi tegema.Tegelikult vist peaks koeraema ise oma kutsikaid õpetama, aga ta vaene on nii tühjaks lüpstud, et kõigub seina najal, kui neil pättidel õnnestub ta kinni püüda ja alistub saatusele. Eks siis peab Roki kutsikatest tublid jahimehed kasvatama ja

 seda ta ka hoolega teeb, ikka ilusti hundi kombel õpetab, et haarama peab kõrist. Ise on nii hell ja ettevaatlik.
Kord on siiski majas, kui lapsed juba väga ülemeelikuks lähevad, teeb Roki häält, mis kõlab nagu "kurrrrath" ja põngerjad võtavad kohe välisukse juurde ritta ja istuvad maha- kuni edasiste korraldusteni.Ei salga, et ülihea on niimoodi kutsikaid kasvatada, Roki teeb kõik töö ära, mina vaatan kõrvalt, fotokas käes, Roki ikka vahepeal vaatab- kas pildistad veel? ja jätkab siis oma tegevust.
Aga nad on ikka superarmsad!Fionat ja Mustnägu oleme hakanud naaskel-
sabadeks hüüdma, need kaks ei püsi sekunditki ühe koha peal ja vahepeal on ikka päris tüütud.Õnneks hakkavad aru saama, et peremees ei ole söödav ,kui ma "ai!" röögatan, lõpetatakse kohe minu närimine. Natukeseks ajaks.
Varsti, varsti peavad nad minema, kohe peale uut aastat hakkame neile kodu otsima, eks see ole raske ülesanne keset talve.

Kombed ja iseloomud.

Nagu isegi näha võite, on vaene Friida kutsikakuhja alla mattunud. See pilt on tehtud veel toa- päeval, tänaseks on ka õu vallutatud ning tuppa tullakse ainult magama.Junnikesed on unustatud, loigukesi ikka veel vahel juhtub, aga elu on juba palju ilusam.Iga päevaga koerakeste kannatus kasvab ja varsti ehk saab ka öö kuivalt mööda.Täna siis esimene päev, kui julgetakse ka omaette õue mängima minna ja ei karjuta toa ukse taga.Kõvem hääl kostis alles lõuna ajal, kui kõhukesed tühjaks läksid.Harjunud juba, et kolm korda päevas antakse süüa, teavad, millal hädaldama tulla.

 Selle pildi peal esimene kord, kui Roki mängida üritab kutsikatega, ta ikka üritas uriseda ja korda pidada, aga mis teha, kui need häbematud jõnglased kohe üldse ei karda...Tuleb siis nendega tegelda.
Kassid on päris harjunud ilusti leplikult koos kutsikatega sööma, keegi ei tülitse ja kõigile jätkub. Näis, kas see muutub, kui kutsad suuremaks kasvavad?
  Iseloomud hakkavad juba välja kujunema, kõige hullem röövlinägu on emane-Fiona. Kogu aeg ta üritab midagi või kedagi maha murda, igal pool esimene olla ja vaenlane nr 1 on tal põrandakalts- seda võib ta ööpäev ringi lohistada ja karistada.Alati

nii teenistusvalmis ja hakkaja, ääretult tragi kutsikas.
Mustnägu ei jää temast sugugi maha, tema vist peab tasa teenima oma vähem kauni välimuse ja teistest agaram olema.Nii nad siis Fionaga paaris müttavad. Teised kolm on rahulikumad.Van Diesel on kuidagi tõsisem ja asjalikum, istub ja vaatab, enne, kui kuhugi tormama hakata. Eriliseks lemmikuks aga on nüüd Freddy kujunenud.Vana rahu ise, esimene, kes asemele läheb ja seal istub, oodates, mis saab.Ilmaasjata ei sehkenda, kui kutsutakse, tuleb ja paneb käpa pihku.Istub ilusti, see on tema jaoks päris loomulik, et peremehe ees tuleb istuda.Freedo jälle läks südamesse oma haleda loomuga- kõige

keskpärasem neist kõigist, sellepärast ka vist vähem tähelepanu saanud.Kui sülle võtan, paneb silmad kinni ja on surnud suurest õnnest.
  Aga tegutsejad on nad kõik.Siin leidsid Diesel ja Freedo mingi paberi ja toovad ruttu mulle näha.Kahjuks nad minuni ei jõudnudki- enne lagunes paber ära ja siis läks tüliks.
  Roki valvab hoolega seda seltskonda, tema pilt sai siia lihtsalt selle pärast, et ta on igavene poseerija, kui aparaati näeb, istub minu ette maha ja teeb targa näo.
  Nii me siis elame.Olen õnnelik, et kõik see kamp juba käsu peale liigub- kas siis sisse või välja, ikka suure jooksuga.Kui veel õnnestub "koht" selgeks 
                                                                                   õpetada, siis on suurem mure murtud.
                                                                                 

                                                                                   
                 

Väike Freddy koerte iludusvõistlusel

Leidsin lemmikloomakonkursi ja panin Freddy pildi sinna üles, muidugi on seal juba niiii palju hääli saanud pilte, et meil ei ole lootustki, aga proovida ju võib.Oleks ju nii väga sellist võitu vaja, terve aasta toidumoon...Ning et ehk keegi tahab veel blogiga tutvust teha, panen siis uuesti jälle lingi üles.
 Et aga meie alalised lugejad pettuma ei peaks, siis mõne sõnaga ka meie tegemistest.Kutsikad aina kasvavad ja on nüüd juba koridori pagendatud, sest köögist oskasid nad väikese põrgu teha.Nüüd istuvad välisuksel reas ja uudistavad ilma.Neile ilmselgelt meeldib seal ja õnneks on ka ilmad seni leebed. Õhtuti lasen kööki magama, siis tulevad vudinal ja on nii õnnelikud, et tükk aega tuleb mul põrandal istuda ja neid sülle võtta ja hellitada.Imetlusväärne- väike loomake, kes elust veel midagi ei tea, on NII usaldav, tal ei tule pähegi karta või uriseda. Tormavad ummisjalu vastu ja tõuklevad, et kiiremini sülle saada. Oh, ma vist hellitan nad ära... Mingil moel on loomalaps nii inimlapse sarnane.

Meil käis ka juba esimene katsikuline, töökaaslane, kes ise ka hüljatud koera peab. Eks me, sellised inimesed, oleme hingesugulased, teised küsivad- sul on ju endal suur koer, milleks sulle veel üks? Või et millega sa neid söödad? No minu asi, millega söödan. Aga solvav on ikkagi, nagu ei olekski mu enda asi, kui palju ma oma nadist palgast koerte peale kulutan.
Friida on vana kurjam, tal on halb komme laualt varastada. Isegi siis, kui endal toit ees on. Paar korda on ta mind lausa pisarate äärele viinud, viimati juhtus see, kui kalaauto pealt räime tõin.Erakordselt ilusad kalad olid, panin esimese pannitäie tulele ja läksin kahe sammu kaugusele arvutit kinni panema.Kuulsin küll selja tagant- lõmps, lõmps- kui vaatasin, oli ta kausitäie kala "ära hinganud".Ei ole tegelikult suur kahju, aga maal lihtsalt ei ole uut lõunasööki kohe kusagilt võtta.Sõin siis praekartuleid ja olin koera peale mitu päeva tige. Teine halb komme on veel- kui väravast pääseb, siis kaob...Ei ole sellestki eriti lugu, et lapsed kodus.Ma juba tõsiselt kahtlen, kas ma ikka tahan tema peale väga suurt summat raisata ja kallis op teha.Nendest kommetest on väga raske vabaneda, eriti varastamisest. Aga eks me näe, tegelikult on ju Friida pooleldi ise veel kutsikas ja kurnatud organism , palju kutsikaid ju tissi otsas.Söödan küll kolm korda päevas ja palju, aga ehk on tal mingite ainete või vitamiinipuudus. Ehk läheb kõik korda, kui kutsikad ei ime enam ja lepime Friidaga ära. Tegelikult on ta lõpp-armas koer.On õppinud sitsima ja käppa andma, kui süüa tahab.
 

IDEE FIX!!!

Uurisime siin naabrinaisega kutsikate pilte ja tulin lagedale mõttega kasvatada Rokile järglane. Olen vist eespool maininud, et naabrinaisel on Roki kutsikas, emane ja ilusam ja suurem, kui Roki ise,  muidu lausa peegelpilt ja samuti hundi kommete ja iseloomuga. Asi oleks lihtne ära teha, aga siinjuures probleem, et kutsikaid tuleb kindlasti rohkem kui vaja. Siit siis küsimus- kui palju inimesi oleks huvitatud soetada endale hundi verd koer? Hoiatan ette- sellise kasvatamine ei ole kerge töö.Aga tulemus on vaeva väärt.
  Kui keegi on huvitatud, siis paluks teada anda, siis võtame kevadel asja ette.Kindlasti mitte raha pärast, kui saame tagasi kutsikatega seotud kulud, oleks väga okei.Kui huvilisi ei leidu, siis ei julge riskida.Siiski-Roki on juba eakas ja uus Roki on meie väike salajane unistus.

Pildid, pildid...

Siin siis kogu kamp.Tagareas vasakult- mustnägu, Freddy, Van Diesel. Ees Freedo ja Fiona, aga ega ma ise ka aru saa, kumb on kumb.

 Fiona püüab tooli pealt head pehmet fliisi kätte saada ja maha murda.

 Lemmiklapsed- Freddy ja Van Diesel.

 Kõige ilusam, armsam ja karvasem- Freddy.

 Ei oskagi täpselt öelda, kes see on.

Õde-venda, Fiona ja Van Diesel.
Sellised nad meil siis on.

Ei ole midagi....

...armsamat, kui väike pehme ja soe kutsikahingeke, kes su juba ära tunneb ja oma pisikest sabajupikest liputades ja ägisedes vastu vänderdab.See siin on muidugu Van Diesel, alati valmis poseerima ja rahulikult paigal olema. Aga iga päevaga nad muutuvad.Kaks on teistest karvasemad, need siis Freddy ja Freedo, laulumees ja paksuke.Tütarlaps on Fiona ning mustnäol on veel nimi saamata, tema on väike ja agar, alati igal pool esimene, ilmselgelt krantsi omadustega.
   Juba nad ripuvad mu püksisääre küljes, vajavad pai ja lohutust, nuruvad sülle...Koerabeebid.Kui kööki tulen, läheb kohe madinaks ja vigisemiseks, loota on pudrukaussi.Täna hommikul andsin söögi esimest korda suure kausiga- sealt nad ei sa nii palju põrandale ajada ja nüüd lõpuks oskavad ka üle kausiääre toitu kätte saada.
  Ei ole ka midagi hullemat, kui hommikuks segi pööratud köök, täis loigukesi jm. huvitavat. Seitsmel ruutmeetril üheksa näljast looma, kes kõik tuleb eri nurkadesse sööma paigutada.

Suur rabelemine ja õigesse kohta suunamine.Kõige raskem on Friidaga, tema on kogu aeg näljane ja tükib teistel toitu käest võtma, valvan siis, torusse keeratud ajalehega ja virutan sellega vastu nina, karjudes- ei tohi! Millegipärast arvavad koerad, et teiste kausis on kindlasti maitsvam suutäis. Kutsikate kausis ongi maitsvam- neile keedan pudru koerakonserviga.Teised saavad kontidega vm. lihaollusega. Peale siis krõbinaid, et ikka täis kõhu tunne oleks. Roki igatahes on sellise toitumuse juures paksuks ja laisaks läinud. Nüüd hakkavad kutsikad teda jälle huvitama, lakub neid ja käib lohutamas, kui nutavad. Küll aga hakkab juba korda looma, liiga 

 kaugele eksinud lapse peletab asemele tagasi. Kui ikka ei kuula, haarab peadpidi suhu, ise teeb koledat häält, mispeale laps teeb- uih! ja vänderdab ruttu koju.Tegelikult emme teeb neile rohkem haiget, tihtipeale astub kellelegi peale, siis on suur hädakisa,
lapsel jalad püsti ja Roki jookseb päästma...
  Kassidega on asi päris rahulikult sujunud, triibuline kõuts suhtub kutsadesse sõbraliku uudishimuga ja sööb meelsasti nendega koos. Valge emane ei talu, et need lollid tegelased tema kausi kallale ronivad, siis käib käpp kärmesti vastu kurjategija nina. Aga siis on Roki kohe platsis ja kass omakorda peadpidi lõugade vahel. Ega kassid ka seda aktsiooni ei karda,
                                                                 tõmbavad kõrvad ligi pead, pärast raputavad tati maha ja ajavad
                                                                 oma asja edasi.Eks nad teavad, et haiget ei tehta, aga kui haiget     saada ei karda, siis pole hirmus ka. Pärast minnaks pliidi peale sooja, hea on olla, seni, kui küljealune ei suitse veel...

Tasa, härra Diesel magab!

  Täna siis meie kutsade-ajaloo tähtis päev, esimest korda söödi kõht liha täis.Kahjuks oli see kassidele mõeldud konserv, aga sellest suurt probleemi polnud.Taldriku juurde tuli juhatada, siis teadsid nad kohe ise, mis ja milleks neile ette anti. On ikka põrssad küll! Roomati risti-rästi üle taldriku, lihatükke oli kõik köögipõrand täis ja kutsikad kleepusid üleni.Aga liha maitses hea ja jätkus veel teiseks korrakski. Paar tundi hiljem oli siis au kohtuda esimeste junnikestega. Teatavasti koeraema koristab oma laste väljaheited seni, kuni lapsed lisatoitu ei saa. Täpselt nii oligi. Ennast kergendama roniti aseme ette põrandale. Aga uni täis kõhuga on hiiglama hea, isegi kööki mööda ukerdama ei ole täna tuldud, aina põõnatakse.
  Kõige paremini sööb pisike musta näoga kutsikas, kes sündis esimesena, on aga teistest väiksem.Selle-eest jälle kõige tragim, selles on meil juba mitu ööd tulnud veenduda- läheb omapead kolama, aga pimedas ei leia enam ema üles ja laseb nutu lahti. Friida on muidu hea ema, aga poegi suus kanda ei oska, istub kutsika juurde maha ja aitab nutta. Tuleb siis mul keset ööd voodist välja ronida ja eksinu koju kanda. Kõige rahulikum jälle on Van Diesel, tema ei virise, ei hädalda, ei haugu  ilmaasjata.Ajab mingit oma asja, mängida ka eriti ei viitsi, vaatab pealt, kuidas teised madistavad. Täna aga nägi kassi mööda minemas, siis ütles küll tõsise bassihäälega-auh.
 Roki on veidi kurb- toauks piirati vineerplaadiga ja tuppa enam tulla ei tohi. Tuleb taluda neid roomavaid ja vigisevaid asju.Aiale pandi kõrgendus, küla peale ka enam ei pääse... Selle eest on tublisti kosunud ja isegi läikima läinud. Muidugi- Friida jaoks keedetakse putru hiigelsuure potiga ja harjumatult tihti antakse süüa. Kassidki on eluga rahul, ei sunnita enam hiiri püüdma. Nendega oli meil selline lugu, et head kodused kassikesed, ega nad toidukausist kaugele ei läinud, kui valgele emasele hiir kõhu alla jooksis, ehmatas vaene kass nii hirmsasti, et kukkus pikali, käpad taeva poole, hea, et veel elustamist ei vajanud... Selle peale sain ma natuke pahaseks, seda enam, et rotid lae peal tantsu lõid. Võtsin kassid toidult ja seebilt maha ja viskasin ukse taha.Õhtul tõstsin toidukausi ka välja, aga ainult kord päevas. Õppisid hiiri püüdma küll. Nüüd siis neilgi head päevad.

Maailm on lahti....

Ootasime juba ammu seda päeva, kuidagi nagu varem oleks pidanud juhtuma, aga nüüd siis lõpuks lastel silmad peas.Kohe läks muidugi tüliks- see, mis oli soe ja sõbralik külje vastas, osutus konkurendiks, kes tõukleb ja ka tissi tahab- ja millised koledad elukad veel...Tüliks võib minna millal iganes- täna äratas klähvimine ja urin meid kell 4 hommikul.Kutsikad roomasid ringi ja haukusid ennastunustavalt üksteise peale.Silmakesed on veel väikesed ja ähmased, nagu mängukarudel, aga nii palju juba seletavad, et üksteist näha ja lärmi tõsta.Väikesel tüdrukul on raske poisteväega konkureerida, tema sööb siis omaette ja hädaldab-väheks vist kipub jääma.Vahetevahel käin abis otsimas, millises nisas veel piima on. Näod hakkavad pähe tulema, mõnel on uhked kaardus kulmud, mõnel ainult täpid. Ei ole nad enam nii mustad tondid midagi.Varsti saab ka pilte, aparaadis on nii mõndagi, mida üles laadida, aga tahaks juba need näokesed siia ritta panna ja selleks on veel vara.
 Friida toitmine hakkab probleemiks nr,1 muutuma, ta on kogu aeg näljane.Keedan SUURE potiga putru ja sellest jätkub heal juhul kolmeks söögikorraks, Roki ja kassid eriti löögile ei pääse, need söövad omaette.Käime nüüd ühtelugu linnas lihakraami otsimas, kohalikus poes on saadaval ainult linnuluud ja neid ei taha nagu hästi koerale sööta.Kuivsööta toovad sõbrad, kes autoga juhtuvad tulema.Kaenla all ju ei too...Ühesõnaga probleemid tekivad seal, kus oodatagi ei oska.Varsti peab see koerapere kööki kolima, kus ruumi niigi napib, aga ma ei saa ka lubada, et tuba ära süüakse.Õnneks püsivad veel ilusad ilmad, ehk saab neid ka õuesolemisega harjutada.Hoian pöialt, et külmad niipea ei saabuks.Nüüd siis käes aeg, kui kulub virnade viisi ajalehti, loigukesi tekib kogu aeg.Oi-jah, need koerapidamise rõõmud...Lõbusad jõulud igatahes saavad meil olema.Seitse koera kuuse ümber ja kassid kuuse otsas...Aga rõõmu ja nalja on ka omajagu.Kindlasti on kõige raskem loovutada Van Dieselit, kui see aeg tuleb, tema on seni ainuke, kel nimi ja    kes kogu aeg sülle ronida üritab.Teda tunnen sündimishetkest peale eksimatult- tuli siia ilma "õnnesärgis" ja kui selle koti lahti päästsin, ütles kohe-auh! Mitte ei vingunud ega vääksunud vaid haukus täiesti tõsiselt.Iseloomuga koerake.
 Aga nüüd pean tööle minema, sellele pesakonnale leiba teenima...

Artist Roki

Püüdsin siinkohal tabada n.ö. hundipilku, unise Roki silmad vajuvad kuidagi nii kõõrdi, et alles jääb vaid kaks punast pilu, mis on ikka üsna kõhedakstegev vaatepilt, aga ta, sinder, tabas ikka ära selle klõpsamise hetke ja lõpuks läks üldse minema objektiivi eest, no ei lasta rahus magada, ei lasta!
  Noores eas oli Roki ikka päris kuri võõraste peale ja ma pidin teda kogu aeg kraedpidi kinni hoidma, kui keegi tuli.Tõsi, lastele on ta alati hea olnud. Tütre kaksikute käimaõppimine ja Roki eneseavastamise aeg langesid kokku, no nii naljakas oli, kui kaks poisikest ukerdasid lumehanges ja vaene koer enam ei teadnud, kumba püsti tirida, juba oli teine siruli.
Istus siis lõpuks maha ja hakkas uluma suurest meeleheitest- tulge no ometi keegi appi!
  Ajapikku õppis Roki hulga trikke, et ikka tähelepanu keskpunktis olla.Meie "leivanumber" on lendav koer- Roki hoiab kõvasti mõnest toekamast tokist kinni ja mõni tugevam mees keerutab teda- ega ta lahti ei lase, ükskõik kui kõrgele keerutatakse. Redelit mööda ronib- nüüd küll enam mitte nii meelsasti, aga suure palumise peale teeb ikka ära. Oskab vägikaigast vedada ja köieveos on asendamatu meeskonnaliige. Muidugi igasuguste lendavate objektide järele jooksmine on meelistegevus ja igasugu võsa harvendada pole ka tema suurte hammaste jaoks probleem. Pallidega on eriline suhe- pallimäng on ikka igavesti vahva, eriti jalgpall, kus saab palli mängijate eest ära näpata ja sellega uhkesti ringi joosta. Kui me veel asulas elasime, käis Roki omapead lustimas, kadus mu töökohast vaikselt ära ja lõbustas töökoja rahvast oma trikkidega.Lastest ei saanud ta ikka üle ega ümber, kui õue ei lubatud, istus aknalaual ja jälgis hoolega oma sõpru ja hoidku, kui mõni kukkus, aknalt hakkas kohe hädaldamist kostma- oh, ah- täpselt nagu inimene. Siinkohal tervitused väikesele Triinule, kes nüüd on juba kena neiu- tema oli esimene võõras laps, kes hullu Rokiga toime tuli- ise koerast kaks korda väiksem, aga koer kuuletus talle ideaalselt, kogu aeg nad kahekesi kõndisid, vahel Triinu lohisemas koera järel, vahel tiris jälle tüdruk koera, aga mul ei tulnud iial mõtetki, et need kaks omavahel hakkama ei saaks.Mindi metsa alla, seal mängiti siis palli- lapsed loopisid ja Roki ringi keskel püüdis kõigest hingest.Emad olid algul ikka väikeses paanikas- kuni nägid, kuidas koer lastega käitub. Roki oskab isegi õhupalliga õrnalt-hellalt ümber käia ja et ta mõnele endast väiksemale haiget teeks, on mõeldamatu.
  Nüüd siis meil eriti laste seltskonda ei ole, kui just lapselapsed külas pole ja koeral vahel väga igav.Olen teda siis mõnikord tööle kaasa võtnud. Töötan hooldekodus ja otse loomulik, et vanainimesed väga igatsevad loomade järele- peaaegu kõigil on ikka koerake või kass maha jäänud...Mind paneb alati imestama, kuidas Roki nii täpselt teab, kelle juurde just minna ja pea sülle panna või suisa sülle pugeda, vanuritel silmad märjad ja Rokikesele saadetakse ikka alati terviseid. Meil on oma programm ka, mida esitame, ega me spetsiaalselt ei ole harjutanud midagi, aga on mõned võtmesõnad, mida koer jutu seest ära tabab ja eraldi käsku ei ole vaja anda, nii ma siis räägin, et tere, see on Roki, ta on meil väga ilus koer, aga tal on väga rõve saba... koer muidugi ajab kiiruga saba taga, siis kuuleb, et tema unistuseks on saada elektrikuks ja juba harjutamiseks ronib redelit mööda- siis on vaja ruttu redeli otsa ronida, siis tuleb liinialuseid puhastada ja "koledad oksad" koos juurtega välja rebida ja ilusti prügikasti tassida ja kui töö on tehtud, siis võib ju ka puhata ja sporti teha- vägikaigast vedada või vettehüppeid sooritada- kasvõi redeli otsast. Asja juures ongi see iva, et mina jutustan ja koer talitab omasoodu, kuuleb jälle järgmise sõna ära ja läheb uuele ülesandele. Jah, staariverd on Rokil kõvasti ja mida rohkem publikut, seda paremini esineb.Ma vahel ikka vaatan tõupuhtaid saksa lambakoeri ja mõtlen, et on ikka uimerdised.Ärgu siinkohal sakslaste peremehed solvugu, lihtsalt Roki kiirus ja reaktsioon on hoopis teisest klassist, üks sakslane tema kõrval on nagu uneskõndija.Ma olen alati unistanud koos Rokiga sattuda ehtsale takistusrajale, ma ikka kujutan ette, et ta teeks selle puhtalt läbi  esimesel katsel, seda lihtsalt loomulikust intelligentsist, ainukeseks takistuseks saaks barjäär, ta lihtsalt ei ole hüpanud läbipaistmatu takistuse peale ja peaks vist enne jälgima, kuidas päris koerad seda teevad.Aga ei ole ette tulnud. Kui telekast tuli "auh-shou", siis me need trikid tegime kõik järele, muidugi omamoodi- ma ainult pidin koerale arusaadavalt seletama, mida ma temalt tahan. Roki on väga püüdlik ja töökas ja alati valmis nagu noor pioneer.
  Nii ongi, et vahel tuleb meie ellu midagi väga erilist- minu elus on see imelik loom.Lapsed vahel ütlevad, et mutt, sa armastad koera rohkem kui meid, ma saan ainult pareerida, et koer ka armastab mind rohkem kui teie- ta ei keera mulle kunagi ühtegi käkki...Nüüd on Roki juba eakas ja ma ikka mõtlen juba hirmuga, missugune saab olema see päev, kui teda enam minu kõrval ei ole.Loodan, et see ei juhtu veel niipea.

   Aga Friida tegemistest ka natuke- lapsed aina kasvavad ja nüüd on üks neist endale juba nime ära teeninud- teistest palju suurem, jämeda peaga ja ülbe elukas, kes vahetpidamata mögiseb, uriseb ja haukuda üritab- see on siis van Diesel. Teistel ma veel eriti vahet ei tee, üks vurisev ja turtsuv must hunnik...Varsti-varsti on neil silmad peas ja maailm ees lahti.

Head uudised.

Hakkab meie elukene rööbastesse tiksuma, täna sain kinnituse, et meie kutsude vaktsineerimist ja kiibistamist sponsoreeritakse, mille üle olen ülimalt rõõmus, see oligi kõige suurem probleem. Päev läks kohe palju ilusamaks.Aitäh neile headele abilistele, kes meie kutsu saatusest osa võtavad, nüüd siis on päris kindel, et varjupaika Friida ja tema laste tee kindlasti ei vii.
  Mõned tähelepanekud-Friidal on veider komme koguda oma lapsed esikäppade vahele ja seal neid siis hoida ja jälgida. Sööma ikka lubatakse, siis aga kogub Friida jälle lapsed kokku.
  Esimese suurema kulutuse ka tegime , tuli osta tolmuimeja, Roki karvu oli suht lihtsam kokku korjata, Friida omad lausa hõljuvad õhus. Ei tea, kas veel kutsikakarv, et nii pehmed ja kerged. Igatahes muutus elu ilma kodutehnikata päris võimatuks. Pesaks kohandatud madrats rändas ka aia otsa kuivama ning nüüd tuleb koeraperel mõnda aega vana vatikuue peal läbi ajada. Aga pole viga. Mõne päeva kannatavad ära.
  Nimekonkursile ka nimesid laekunud, aitäh, ja mõned olid päris huvitavad, eks ma nüüd teen siis nimekirja ja hakkan vaatama, kes on kes, päris lampi ma nimesid ei pane, nimi tuleb välja teenida. Üks kutsikas igatahes viriseb või uriseb vahetpidamata, kindlasti on ta igavene tropp, eks siis näe, milline nimi tema oma saab olema.

Neid on viis!

Lühidalt siis üleeilse õhtu ja öö sündmustest. Järgmiste kutsikatega ei tekkinud Friidal enam probleeme, need said ilusti vastu võetud ja puhtaks lakutud.Kokku siis viis väikest koerahakatist, kõik mustad kui vanakuradid.Mõned pruunikad laigud ka käppadel, rinnal ja põskedel.Tunduvad kõik "nelja silmaga" olevat, seega lootust, et kasvavad targad koerad, nii vanarahvas räägib.Neli poissi ja üks väike tüdruk.Urisevad ja virisevad, kogu aeg on tunne, et keegi tallab vokki nurgas.Friida on väga armastav ema, tal pole aega süüagi, peab ruttu-ruttu laste juurde tagasi heitma, toit on küll lausa voodisse serveeritud, aga ikka pole aega. Vaatab ja imetleb oma kutsikaid ja truu abilise Roki peale isegi uriseb.
 Nüüd siis vist on aeg nimekonkurss välja kuulutada- öelge mulle viis ilusat koeralapse nime!Lapsed arvatavasti kasvavad suureks, nii et tipad ja tibud on välistatud.Ka on kõigil üksjagu jämedad ninad, küllap tulevad koleda lõustaga suured koerad.
 Ning jõulude paiku hakkavad need koeralapsed endale kodu otsima, kõik viis, sest meie väiksesse elamisse nad kindlasti jääda ei saa.

Oh issand, mis meil on!

Reportaaz läbi Roki silmade.

Täna see siis juhtuski. Friida tuias päev otsa hädise näoga ringi ja kükitas igal pool. Käisin aga järel ja nuusutasin hoolega üle.Lõpuks ta enam ei kükitanud, läks ja heitis oma asemele.Ega ma loll ole, ma tean küll, kuidas kutsikaid ja kassipoegi saadakse.See tobuke aga ei teadnud muidugi midagi, kui lõpuks tagumikust midagi kukkus, siis hüppas suure hirmuga diivani otsa, sealt siis perenaine tiris teda maha ja mõlemad karjusid.Laps muidugi unustati põrandale ja seal ta siis vääksus. Ega ma ennast vägisi ei toppinud, aga keegi ju pidi ta asemele tõstma ja üle lakkuma

Lõpuks siis märkas Friida ka, et ta on kogemata emaks saanud ja tuli oma ihuvilja nuusutama. Nügisin lapse talle lähemale ja näitasin ette, mida tegema peab, lõpuks ometi hakkas tema ka lakkuma. Mina muidugi olin jõudnud suurema löga ära koristada.
  Öö on veel ees ja tegemist tuleb ehk juurde.Väga imelik, et see laps Friidal selline äbarik on- nagu kassipoeg. Oh kurat küll, äkki tuleb neid veel...Aga äkki patustas ta taksiga?
 Aga te võite meile juba PALJU ÕNNE soovida.

Kahtlased sõbrad

 Lõpuks ometi siis sain nii targaks, et suutsin mõned pildid siia blogisse ümber vedada. Juttu tuleb siis jälle Rokist, sest Friidast ikka veel uudiseid kirjutada ei saa, lakub hoolega ennast ja naerab mulle näkku- oota, oota, küll ma ise tean, mida ja millal teen...

  Alustame siis päris algusest, kui Roki hakkas imelikke tutvusi sobitama. Esimene suur ehmatus tabas mind ühel metsaskäigul, kui tagasi vaadates nägin jahiasendisse tardunud koera, kes ikka ja jälle üritas napsata midagi mätta seest. Läksin lähemale ja oh õudust- mätta otsas oli pisike rästik end püsti ajanud ja nii nad Rokiga kemplesid- kes on kiirem. Roki üritas ussikesele "pihta saada" ja uss muidugi jahtis koera nina.Tirisin Roki kiiresti minema, aga ega ta siis tulla ei tahtnud, sirutas sõrad vastu ja kippus tagasi- tal oli ometi nii tore uus sõber, kes temaga mängida tahtis!
  Natuke maad edasi liikunud, jõudsime lagendikule, kus liikus omapäi väga suurt kasvu ja ähvardava olekuga rotveiler, Rokist ikka tublisti suurem. Ilmselgelt oli loom jahil ja otsis parajat vastast.Mulle küll ajas see elukas hirmu nahka, kuigi ma koeri ei karda. Aga kus Roki- lendas minema nagu

nool ja otsejoones rotika juurde.Tuli küll selline tunne, et see nüüd mu koera viimane tunnike, rotikas muidugi võttis rõõmsalt võitluspoosi sisse ja valmistus hüppama. Siis jõudis temani Roki lõhn, viivuke enne Rokit ennast.Rotveiler tardus paigale ja kui ma ikka päris õigesti nägin, pissis ennast täis. Roki ei teinud sellest numbrit. madistas rõõmsalt vaese rotika kallal ja ei tahtnud kuidagi ära tulla.
   Vaid mõni päev hiljem lausa kodu ukse ees leidis Roki uue vingerdava sõbra, kes seekord oli veidi täiskasvanud ja koerast kiirem ja kogenum. Roki ninast kinni napsata ei valmistanud talle mingit probleemi.Mina sain asjast aimu koera suure hädakisa peale, Roki ei suutnud enam jalul seista ja tuli roomates läve poole.Õnneks oli meil hea tuttav arstionu, kes juba kord Roki elu päästnud, tema tuli tiheda liiklusega maanteed mööda küll liiremini, kui päris kiirabi jõudnud oleks. Roki sai oma süstid.Muidugi oli vaesekesel nina paistes veel mitu päeva ning ei saanud suhu võtta paksu ega vedelat. Omamoodi naljakas oli vaadata seda uimast looma, lõug ripakil ringi tuikumas, aga terveks ta sai ja ega ta ei jätnud seda sõprade otsimist.

  Nüüd on küll meie oja pilt, aga ma ikka enne räägin
ühe linnuloo vahele, kui sellest ojast juttu tuleb.Järje-
kordsel jalutuskäigul nägin jälle Rokit põõsa all midagi uudistamas. Seekord oli see hallrästa poeg. Eks Roki leidis vaese linnukese omapead ringi ukerdamas ja proovis teda aidata. Üritas linnupoega õrnalt suhu võtta, et paremasse kohta viia, kus see pistis röökima...Koeral vajus ehmatusest suu lahti.Rahustuseks siis lakkus rästapoju hoolega üle. Tirisin ta jälle eemale ja mõtlesin, et ei tea, mida see linnuema selle tatise lapsega nüüd küll tegema peaks...
  Ja jõudsimegi oja äärde välja. See on mõrsjaoja ja asub meie sauna taga, legend räägib, et kaks külameest ei jõudnud kuidagi omavahel pruuti jagada, siis olla pruut kahe hobuse vahele
seotud ja pooleks tõmmatud- pool sulle, pool mulle...jube lugu igatahes, aga
 niisuguse loo ma ühest kodukandi lugude raamatust leidsin.Armastusest tuleb juttu siingi, aga Roki käitus küll veitsa paremini, kui pahad külamehed...Kevadeti on meie ojas alati suurvesi ja muidugi tuhat konna, kes siin oma mesinädalaid veedavad.Rokile meeldis konni vaadata, kui need ojas oma konnaasju ajasid.Siis aga ronisid rumalad loomad kaldale ja veel üksteise seljas...Konn ju veeloom ja kuivale maale sattunud isendid tuleb ruttu päästa. Rokikene siis töötaski hoolega mitu päeva- võttis aga konnad õrnalt hambusse ja tassis ojasse tagasi.Konnad olid kole pahased, aga Roki ju teadis

paremini, mis konnadele hea on.

  Sealsamas sauna taga elab pardipere, neid on vaja igal suvel kaitsta.Partidel kah asi selge- kui silmapiirile ilmub mõni kass, tõstetakse suurt kisa  ja Roki tolmab ummisjalu sõpru päästma ja paha kassi taga ajama.Hoopis isemoodi lugu on kobrastega, need on ka sauna taga mõnusa äraolemiskoha leidnud ja korraliku tammi paika pannud.Igal aastal jõululaupäeval käib Roki nendega ujumas.Ega ma pimedas ei näe ja ligi need elukad ei lase, aga alt sauna juurest kostab aina mauh ja mauh ja suur solin ja lõpuks ilmub läbimärg ja õnnelik koer, koprad jäävad edasi solistama.See on tegelikult üks suur mõistatus, kuidas Rokil õnnestus sõbruneda nii ettevaatlike loomadega, kes muidu ennast ikka naljalt ei näita.Aga meie koprad olid sel aastal isegi jaanitulel- peanupud veest väjas, vahtisid hoolega, mida tehakse.

  Kaks sõpra on meil veel- talvised sõbrad.Magamistoa akna all on õunapuu, sinna jätame alati lehehunniku lume alla ja sinna käib magama ja sööma ilus suur metskits.Jänkupoiss ka kepsutab ringi. Suvel neid näha ei ole, siis on metsas parem, aga kui lumi maha tuleb, on nad jälle kohal ja pole probleemi, et aias jalutab ringi koer, nii on julgem ja turvalisem tunne.

  Lõpetuseks siis üks naljakas lugu ka -hiirtega on meil igavene jama- ega kassid hiiri püüda ei tohi, kui koer näeb. Leidiski Roki vetsust hiirepoisi, oh seda õnne! Uus ilus väike sõber. Roki liputas saba, nii et taguots vänderdas ja sõpruse kinnituseks otsustas ühe tatise musi teha. Hiirekesele asi ei meeldinud ja hammustas Roki ninaotsa katki. Koer hädaldas nagu inimene- oih, aih! Aga uus sõber oli sel ajal juba päästva uru leidnud...

Koerte mured.

Terve öö ja päeva oleme nüüd Friida kutsikaid oodanud, aga ei midagi.Küllap ma olen ka päris algaja sel alal, suuremate loomadega on kogemusi.Koer aina muliseb ja kogu aeg on selline tunne, et nüüd veed voolavad, aga võta näpust...Ei tea, kaua see ootamine veel kestab.
 Paistab, et Friidalgi on omad mured.Oli juba selline tunne, et on kodunenud, nüüd pikutab väravas ja saadab pika pilguga iga mööduvat autot...Küllap loodab, et peremees tuleb ja aitab sel raskel ajal.Halb on vaadata, aga arvan, et kui kutsikad käes, siis on tal muudki teha, kui nukrutseda.Rokil on ka suur mure.Naabruses on emasel koeral innaaeg ja Roki, vaeseke, peab ketis olema.Istub kuudi otsas ja laulab oma armulaulu.Ei söö, ei joo.Kõhnaks jäänud ja õnnetu.Mis teha...
  Räägingi Roki lugu edasi.

      Aasta vanuses oli Roki ilus hundivärvides elukas.Tervis ikka kehvakene, haigushood käisid regulaarselt igal kuul, söötsin ainult pudruga, mitte midagi seedida ei suutnud.Lõpuks läks asi nii hulluks, et kaalusin juba magamapanekut.Siis leidsime loomaarsti, kes soovitas minna riski peale, tema arvates oli Rokil maks läbi või siis haige kõhunääre.Hakkas ravima, kui oleks olnud tegemist maksaga, oleks koer kohe surnud.Aga koer hakkas tasapisi paranena.Sellest perioodist ei tahagi kirjutada, nii palju pisaraid ja meeleheidet.Kõige raskem oli vaadata, kuidas koer end tuikudes jalule ajas, ikka valmis tööd tegema, ikka valmis minema...Paar aastat kulus, enne, kui võisin nentida, et see haigus on seljatatud.
  Umbes sel ajal tegi Roki oma teise kangelasteo- leidis ja päästis külmumisest noore mehe.
Ma ei tea ühtegi nii töökat koera, ta seadis ise endale ülesandeid, mida väga täpselt täitis.Töötasime sel ajal laudas, Roki pidas korda.Minutipealt, kell kuus hommikul olid lehmad jahujagamiseks püsti, koer aina leekis edasi-tagasi ja vaatas, et kõik viisakalt sööksid, mitte teiste eest ei ahmiks.Vasikaid oli vaja vastu võtta ja puhtaks lakkuda, ketist lahti pääsenud loomi kohale ajada, haiged loomad üles leida ja mulle ette näidata.Kui veterinaar tuli, oli talgi abi vaja, kui mõni lehm tõusta ei tahtnud.Ühesõnaga Roki rahmeldas ööd ja päevad.Ülemused hoidsid kahe käega pead kinni, aga sõralised Rokit ei kartnud. Jõi vasikatega ühest nõust ja hoidis neid.Kord juhtus, et üks vasikas suri. Rokil oli sõber- vigaste jalgadega vasikas, kes meil vabapidamisel oli ja koos koeraga ringi jalutas.Nad siis kahekesi läksid heitsid selle surnud vasika peale, nagu oleks soojendanud teda.Neid laudalugusid võiks lõputult rääkida.
   Siis aga toimus Rokis suur muutus.Suri mu esimene abikaasa, kes oli 6 aastat voodihaige olnud ja kuidagi läks nii, et ma olin küll kogu aeg kõrval, aga täpselt sel surmahetkel olin köögis ja mehe juures oli ainult koer.Ma ei taha öelda, et juhtus midagi müstilist, ma eriti ei usu selliseid asju, aga sellest päevast muutusid Roki silmad.Inimese silmadesse tulevad "surmavarjud", sellised mustjad plekid ümber iirise, vähemalt mu mehel olid sellised ja siis järsku olid Rokil ka.On tänaseni. Ning sellest päevast ei lasnud ta mu pealt enam silmi. Kui ta enne mind väga hoidis, siis sellest ajast muutus see lausa maaniaks.Koeral ei olnud enam mingit oma elu, ta elas ja hingas ainult minu jaoks.Kui pidi koju jääma, siis lamas laua all ja ei reageerinud millelegi, mõnikord märatses ja sõi uksepiida ära...Kui ma olin kurb, tuli istus mu kõrvale diivanile, pani käpa mulle ümber õlgade ja vaatas silma. Nagu inimene.  Arvan, et mingi ülesande ta ikka sai.Kaitsta ja hoida.Igatahes ei olnud see enam normaalne, kui väga ta mind hoidis.
  Poolteist aastat hiljem leidsin inimese, kes mulle väga armsaks sai, igal tütarlapsel on ju oma unistuste prints, elus enamasti me kõnnime neist mööda või ei kohtagi iial. Mul vedas ja kohtasin ja tundsime teineteist ära. Aga sellest tuli ikka väga suur tragöödia.Roki tunnetas kohe rivaali ja oli leppimatu.Päris mitu kuud võitlesime koeraga, kes meil kohe sugugi kurameerida ei lubanud.Olukord oli ikka väga hull ja tundus, et sellest ei tulegi midagi, aga kui mu väljavalitu esimest korda minu juurde jäi, tuli koer meid nuusutama, lõin talle kergelt vastu nina ja sellega oligi kõik.Mitte iial ei ole ta enam vastumeelsust näidanud.Võimuvõitlus muidugi kestis veel tükk aega, käskisin mehel endale kindlaks jääda ja mitte järele anda, siis juhtus sageli, et mees karjus ja koer haukus vastu laua alt. Lõpuks aga ostsime oma majakese, ma leidsin teise töö ja kui ma öösel tööl pidin olema, magasid need kaks vaenlast teineteise kaisus ja ootasid mind kahekesi.
  Uues kohas hakkas Rokil väga igav, tööd enam ei olnud.Võtsime siis kanad- koeral oli jälle tegevust.Kanad ju lollid loomad- mitte ei oska ilusti ritta seista, kui süüa antakse, munevad, kuhu juhtub, kuked kaklevad...Vahel lendasid kanad aedikust välja, siis Roki püüdis neid tagasi toimetada, nügis ninaga ja patsutas käpaga.Tihtilugu leidsin aediku äärest mõne üleni porise linnu, tiivad laiali, nokk ripakil.Aga iial ei olnud neil ühtegi kriimu.Kuivasid ära ja munesid rõõmsalt edasi.Hiljem olid juba nii harjunud, et enam ei põgenenudki koera eest, viskasid kohe lösakile.
  Nii me siis nüüd elamegi.Rokile meeldib tabureil istuda ja aknast välja vaadata. Teistel istuvad vanaeided akna peal, meil koer. Kui keegi koputab, siis ta läheb ka kohe aknast vaatama, mis siis, et inimene juba toas.
  Eks ma räägin neid Roki-lugusid veel, sellest loomast võib lõputult rääkida, tema kahtlastest sõpradest.Aga sellest teine kord, nüüd tuleb koerad tuppa magama lasta.

Hunt Roki

Siin ta siis on ja selline ta on- Friida uus sõber ja kaitsja.
Esimest korda kohtusime Rokiga, kui ta oli nii pisike, et veeres ringi nagu hall mätas.Ei virisenud, ei otsinud ema taga, käis nurki mööda ja ei pööranud kellelegi tähelepanu.Mu esimene mõte oli, et sellest tuleb tõeliselt vahva koer.Aga ühest kodust oli see pallike juba välja pukseeritud ja edasi kingitud.Ka teises kodus ei olnud tal pikka olemist- kuri, räpane ja taipamatu loom ei sobinud ja oli isegi ohtlik lapsele.Nii ta siis minu juurde jõudis, juba nädal aega peale esimest kohtumist.Päris beebi veel, aga juba kõlbmatuks tunnistatud.Ei olnud meilgi kerge.Hilissügisene kutsikas tuli kööki elama panna, puhtust pidama ei õppinud ta poole aasta jooksul, igal hommikul koristasin miinivälja.Kui mõni paberitükk või ajaleht ripakile jäi, siis hekseldas ta selle imepeeneks ja köögist oli kui lumetorm üle käinud.Põrandapühkimine oli tõeline katsumus- koerake kihutas lõrisedes ringi ja päästis oma "varandust". Kõige hullem oli aga söötmisega, alati oli tunne, et kaussi ei saa ettegi panna, enne hammustatakse mul käed otsast.Istusin koera juures ja rääkisin, rääkisin, rääkisin...Ma ei löönud teda kordagi, ta oli juba varem piisavalt saanud.Tundus, et pingutused jooksevad liiva ja loom muutub tõeliselt ohtlikuks. Siis hakkasingi tema päritolu uurima.Esimene mõte oli, et ta pärineb nendest elukatest, keda nõukaajal tunti kaukaasia lambakoertena ja keda sai ainult puuris pidada, ühtepuhku ründasid nad nii peremehi kui lapsi.Koledad elukad olid.Tegelikult selgus, et asi on teisiti, aga sama hull. Roki emme elas Lõuna Eesti metsatalus ja see oli tal juba mitmes sats kutsikad metsast muretseda.Mis eelmistest sai, pole teada, ilmselt nad  täisikka ei jõudnud. Siis hakkasin aru saama, miks külakoerad Roki läheduses kivistuvad või kilades põgenevad. Rokil tõesti puudub spetsiifiline koera lõhn, tema lõhn meenutab natuke triikimist, natuke sammalt, natuke vabaduse tunnet.
  Sel hetkel oli küll loobumise tunne.Mõistsin, et sellest elukast ei saa iial korralikku kodukoera. Siis tuli haigus.Meil oli sel ajal ka väike nähvits Chappi, see oli igavene varganägu ja vedas koju  igasugu manti.Arvatavasti leidis ta seekord väga paha asja ja Roki pistis selle naha vahele.Kutsikas jäi väga haigeks, lamas ja oksendas, ei võtnud ei vett ega piima, loomatohter soovitas kefiiri, aga loomake ei suutnud selle poole vaadatagi.Kaks nädalat istusin ööd koera juures, nutsin ja palusin- ära sure.Jalule tõustes oli ta luukõhn ja tuikus, aga särtsu täis, ise tuikus, aga ikka haukus.Sellest haiguse ajast sai Rokist minu koer.Selgus, et ta on väga andekas õpilane ja silmad ainult minu peal püsisidki- mida me nüüd teeme? Ma ei ole talle iial ühtegi maiustust ega meelehead andnud õppimise eest, kõik, mida ta oskab, õppis ta selgeks iseenesest ja puhtast rõõmust. Esimene suurem üritus oli puude tuppa kandmine- Roki haaras ikka kõige suurema ja raskema halu ja tiris nagu jaksas.Siis juhtuski järgmine õnnetus- üks halg prantsatas  käpa peale ning purustas varba- küüs rippus ainult naha otsas.Nutsime kahekesi ja lõikasime selle küünekääridega maha, panime jala ilusti sidemesse, Roki läks siis naabritädi ukse taha, tõstis oma helevalges sidemes käpakese kõrgele ja nuttis kõva häälega. Naabritädi tuli välja, lohutas kutsikat ja pakkus talle ikka midagi head. See naabritädi kutsus Rokit Rexiks või komissariks ja taevas küll, kui õigus tal oli!
Sügisel, kui Roki juba päris suur oli, läks see tädi metsa ja enam tagasi ei tulnud. Otsima mindi juba pimedas,Roki kõige ees. Roki ta leidiski, lamamas rahulikult pehmel samblal. Teist korda tuli Rokil veel metsas käia sel ööl, siis juba politseinikega. Neile avaldas muljet, et koer, kes keti otsas vahutas ja lõrises, unustas tööd tehes inimeste juuresolu ja ei pööranud kellelegi tähelepanu. Rokit kutsuti politsei palgale. Sellest me keeldusime, sest teenistuskoer peab ju kõrval käima ja muid trikke tegema, Roki oli karja juht ning sedasorti alandustest keeldus.Mul ei ole tänini korda läinud teda jala kõrvale sundida.Ka oma trikke teeb ta teisiti, kui teised koerad- kui saab mingi ülesande, siis ta mõtleb, kuidas seda sooritada.Ma ikka meelega annan talle mõtlemisainet- panen näiteks küpsise kapi otsa ja tükk aega ikka kulub, aga lõpuks ronib koer tugitooli seljatoe peale ja saab küpsise kätte.Sedalaadi ülesanded.Toki kättetoomise teeme ka alati võimalikult keeruliseks ja, ausõna, ta on selle järele nii puu otsa roninud kui mööda majaseina üles jooksnud.Mitu korda üritas, kuni leidis õige nurga, kust kõige kõrgemale suutis joosta.

   Ujumisest peab ka rääkima.Meie üürimajas oli kelder, mida tühjaks pumbata ei õnnestunudki, nii et lõpuks loobusime ja jätsme asjad nii, nagu nad olid.Vett oli kogu aeg nii poolteise meetri jagu, sama palju kui kaevuski.Kaev oli allika peal ja kogu aeg pilgeni täis.Vaat sinna keldrisse tillukesel Rokil õnnestuski sisse murda.Õhutusava ees oli põhku täistopitud kott ja selle peale tõesti keegi ei tulnud, et mõni loll loom selle koti eest ära rebida jaksab, see oli ikka kindlalt kinni.Aga ühel päeval kuulsin põranda alt solinat, nii kahtlast solinat, et rebisin kiiresti luugi lahti ja seal ta oli... Rippus mingi ujuva lauatüki küljes.Üritasin käsi alla sirutada, koerake lasi lauatükist lahti ja ujus mulle vastu, aga ma ei küündinud temani. Poeg tuli appi, hoidsin teda jalgadest ja küünitasime uuesti. Roki jättis jälle oma laua ja ujus vastu. Nii me ta siis kätte saimegi.Ilma tema enda abita ei oleks see vist korda läinudki.Mässisin ta siis käteräti sisse ja soojendasin enda soojusega, koerake oigas ja vappus külmast, me ei tea, kui kaua ta seal külmas pimedas keldris oli.Vähemalt pool tundi kindlasti.Andsin aspiriini ja selle öö magas Roki minu kaisus.Hommikuks aga oli terve ja rõõmus, nagu poleks seda seiklust olnudki. Arvasin, et vette ei lähe see loom iial enam. Aga võta näpust. Kevadel läksime kalale, üle tammi, seal oli küll kunagi tee olnud, aga nüüd vaid relssidest karkass alles ja all vahutab vesi.Roki igatahes keeldus sellest koledast kohast üle minemast.Kui meie siiski teisele poole läksime, kuulsime selja tagant suurt plärtsatust, koer oli ülevalpool tammi vette hüpanud ja ujus tugevas voolus poolviltu üle jõe.Üllatunud kalamehed tõstsid õnged kõrgele ja kommenteerisid, et nii hullu koera pole nemad veel näinud. Sellest ajast ei saanud me Rokit veest eemale, ta ujus igas võimalikus kohas ja vahel tuli koer vägisi koju tirida, et end päris ära ei külmetaks.
  Meie majas elas ka kass Tessa.Kah iseloomuga elukas ja väga osav trikitaja, ta oli võimeline lausa poole hüppe peal suunda muutma. Nad ikka kiusasid teineteist. Kui kass oma liivakasti kükitama läks, haaras Roki kastiäärest kinni ja hakkas selleka mööda kööki ringi kihutama, liiva lendas, suures hädas kass kastis küürus kui nõid luua seljas...Ega Tess võlgu ei jäänud. Passis momendi, kui koer diivanil rahulikult magas, hiilis ligi ja kargas kõigi kümne küünega teisele tagumikku. Roki muidugi prantsatas suure ehmatuse ja hädakisaga põrandale, kass aga juba magas oma padjal ja pilutas uniseid silmi- mis sa jälle lärmad? Selline ärategemine käis päevast päeva. Kui Tessa emaks sai, näitasin Rokile kassipoegi ja seletasin- näe, meie kiisud, ilusad kiisud, väikesed.... Roki lakkus hoolega kõik kiisud üle, nii et need tatist tilkusid. Kui kassiema jahile läks, tassis Roki tited ettevaatlikult oma pesasse ja lakkus neid seal. Tessa tuli koju, andis Rokile keretäie ja viis rüvetatud ja ilased lapsed koju tagasi. See partii kassipoegi kasvaski kuidagi punnsilmsed, vist suurest lakkumisest.

  Tänud pojale, mul on nüüd selline imeasi kui skänner ja saangi panna siia meenutuse Roki esimesest eluaastast.Edasi juba edaspidi.

Vanast peremehest...

Pesa Friidale sai siis tehtud.Mööbel ümber tõstetud.Elab elu/magamistoas, aga söömas peab käima köögis, nagu kõik tsiviliseeritud inimesed.Kui aeg käes, toome jooginõu "voodi" ette. Selgus, et Friida on väga korralik koer ja oma uue aseme võttis kohe tänulikult omaks.Jalutamast tulles läheb heidab kohe pikali. Aset tehes ei kraabi, nii et ei olnudki vaja mingit kotti madratsile õmmelda, piisas villasest tekist.Ongi lihtsam puhastada, saab iga päev puhtaks rapsida.Päris poegimiseks on kileriie ootel.
Mõtlen kogu aeg, et varem on see koer väga hoitud olnud.Kindlasti on tal olnud pesa, teda on õpetatud olema salliv teiste loomade suhtes ja pekstud teda kindlasti ei ole.Et meil on päris mitu looma, haaran teinekord harja, et köök "puhtaks pühkida" ja kõik see seltskond õue peletada..Oma koer ja kassid põgenevad tulisjalu, Friida ei tea ohust ei ööd ega mütsi, karglab rõõmsalt edasi.Mis muidugi ei tähenda, et ma oma loomi kaikaga tümitaksin, see on meie leppekeel.Friida jaoks aga haaran laualt ajalehe ja keeran rulli ja ülemeelik loom on otsekohe pikali ja ootab korraldust.Õigesti kasvatatud koer.
Esimene suurem tüli ka juba olnud ja iseloom on Friidalgi täiesti olemas.Kui eile hommikul krõbuskeid kaussi kallasin, ei olnud Rokil eriti isu, tuias ringi ja lõpuks otsustas, et Friida krõbuskid on kindlasti maitsvamad.Seadis oma pea ka kausi äärele ja hakkas hoiatavalt urisema, et mine nüüd minema, ma tahan siin süüa.Nuujah, Roki on Friida kõrval sulgkaallane, sai siis vaeseke kõva keretäie.Hambaid käiku ei lastud, tümitati ja materdati niisama. Roki karjus suures hädas, ega ma vahele ei läinud, sest mingit ohtu tegelikult ei olnud, välja arvatud pahupidi keeratud köök.Kaklus kestis umbes minuti, nüüd siis on seisukohad selged ja Roki peremehestaatus kadunud. Enam ta võõra kausi kallale ei tiku.Kusjuures päeval jagatakse toitu sõbralikult- ka kassidega. Aga kui ette antakse igaühele oma, siis olgu kord olla.
 Natuke tekitas muret ka- ega Friida ometi ei mõtle, et peale poegimist peab ta ka meile oma seisukohti selgitama? Tegelikult seda hirmu vist ei ole, ta ei ole inimese suhtes umbusklik, seda on olekust ja silmadest näha.Inimene ei ole talle haiget teinud. Ainult see üks kord.Kui ta külavahele jäeti.Nägijad on nüüd rääkinud, et esimesel päeval olla Friida üritanud kõigile autodele järele joosta....Kurb, see on nii kurb. Kunagi nägin ühte koera. Ilus hundikoer, noor, luukõhn, läks sihikindlalt mööda maanteed, nina maas jälge tabamas.Ta ei reageerinud millelegi, liikus autopiloodil,  ta oli tõesti näljast nõrkemas ja täiesti juhm.Aga ta läks ja läks, sest ta oli oma peremehe ära kaotanud, ta oli nii läbinisti süüdi ja õnnetu, see oli nii kaugele näha, see koera süü...Sellest päevast peale ma teangi, et koerad ei saa aru sellisest asjast nagu hülgamine. Koera jaoks on see vaid tema enda süü.Tegelikult oli see väga julm arusaamishetk, siiani tulevad mul judinad peale, kui see juhtum meelde tuleb.
Pidasime siin sõpradega aru ja mõtlesime, et paneks siia vahele lugusid meie küla leitud loomadest.Pilte ka muidugi.Friida ei ole ju ainuke.Hakkame sellega tasapisi tegelema ja vaatame, kas loomade praegused peremehed ka nõus on.
 Aga Friida tähtis päev on peagi saabumas, tissid juba pakatavad piimast.

Friida on üleöö kuulsaks saanud

...ja mu arvuti on umbe jooksmas.Nii palju on küsimusi ja poolehoidu.Ma olen küll üritanud kõigile vastata, aga ei tea, kas see ka korda läks ning seepärast kordan üle.Tänan südamest inimesi, kes materiaalset abi pakuvad, aga praegu on see veidi enneaegne.Keegi ei garanteeri, et homme ei seisa mu ukse ees Friida pärisperemees, tänu kõigile toetajatele on tal vist pä-äris paha olla.Ta võib nõuda ja rääkida mida iganes Olen selleks muidugi valmis, koera leidmine on igal pool teada ja koertevarjupaiga kodulehel ka üleval. Nii lihtsalt ma Friidat halvale inimesele tagasi ei anna.Aga praeguses teadmatuses Teie abi vastu võtta oleks veidi ennatlik ja ebaaus.Samuti ei tea ma, kuidas sellisele isetegevusele reageeriksid inimesed, kellega koostööd teen.Ma ei taha jätta muljet, et tegutsen kasusaamise eesmärgil ja seda ma ju tõesti ei teegi.Pealegi ei ole praegu karjuvat vajadust abikäe järele. Muidugi võivad asjad üleöö muutuda, eriti, kui titad sündinud, aga küll ma siis abi järele karjun, lausa röögin kohe.Aga juba kogu see sõnumitetulv on kordi rohkem väärt, kui raha.Ma ei oska oma tundeid kirjeldadagi, nii tänulik olen teile kõigile.
Friida aga lösutab siinsamas minu kõrval diivanil, vaatab mind unise ja täissöönud pilguga, pea vajub nõks ja nõks käppadele ning küllap ta varsti magabki. Ta on tubli koer, öösel ringi ei konda, magab oma kohal hommikuni.Tahtsin juba täna hakata talle pärispesa õmblema, aga ongi see päevakene läinud arvuti ees istudes ja veidi ka vesistades.Küllap jõuab, pean vaid madratsile katte õmblema, väike töö.Kutsikate tulekuks peab koht valmis ja emmele tuttav olema.Eks näe, kuidas kõik kulgema hakkab, natuke hirmu on ka .Aga meil on supertore ämmaemand- Roki nimelt.Ta jumaldab väikesi loomi ning kassilegi annab sünnitusabi- lakub nii hoolega, et pojukestel silmad punnis.Ta on ennegi kutsikat kasvatanud ja väga edukalt, kord oli range, ei olnud näritud susse ega loike nurgas.Ainuke puudus oli , et kutsikas kasvas inimese vastu liiga alandlik.Pugeja ei ole ka see päris õige variant koetemaailmas.
Friida kohta veel- ta on lausa erakordne valvekoer. Niipea, kui võõras õuele tuleb, hüppab ta pikali ja lakub oimetuks.Kui võõral peakski halbu kavatsusi olema, ei saa ta selle suure sooja ja tatise koorma all aru enam sellestki, kuhu sattus ja mida üldse tahtis.
Nüüd aga on õhtu käes, koerad magavad ja lähen varsti minagi.Ilusat ööd teile kõigile , ilusaid unenägusid ja helget homset!

      

                Tulemise lugu
 Nägin teda külakaupluse ees.Käis ja nuusutas lootusrikkalt kõiki möödujaid. Silmad kurvad ja usaldavad- aidake ometi mul koju jõuda....Mõnel koeral on kohe erilised silmad- neis on kogu koerahing. Ruttasin tööle, paar silitust jaganud, läksin edasi. Tööl oligi tulnukkoer jututeemaks, olla juba mitu päeva hulkunud ning tarvis valda teatada, et koerte varjupaigaga ühendust võtta.Teatavasti maksab koerte varjupaika toimetamine kenakese kopika ning keegi ei taha seda isiklikust taskust välja käia, sellepärast siis valla abi vajalik. Tegin siis tööd ja mõlgutasin mõtteid. Ausalt öelda oligi plaan koerte varjupaika külastada, et oma laiskvorstist hundile noor ja tragi kaaslane muretseda.Kõne alla oleks tulnudki ainult emane koer, isase oleks meie autoritaarne hunt kohe talla alla painutanud.Arvestasime ka steriliseerimise kuludega, peaasi, et majas oleks rahu ja üksmeel. Ainuke mõru piisk asja juures oli, et meie nägemuses oli uus pereliige pisike tragi nähvits, poe ees aga kooserdas väikese vasika mõõtu elukas. Siiski need truud kurvad silmad ei andnud enam rahu, palusin koerapüüdjate kutsumisega veidi viivitada ning läksin koju vanameessõbraga aru pidama.
 Õhtupoolikul siis ta tuligi.Ei olnud vaja ei rihma ega erilist meelitamist.Kamandasin: kõrval! ja tulimegi kahekesi kodu poole.Ilusasti, kuni kaevuni. Siis nägi tema meie koera, kes ohutuse mõttes keti otsas hüples. Istus patsti maha ja jäi liikumatuks. Olgu siinkohal mainitud, et minu Roki põlvneb väidetavalt hundist ning tõepoolest puudub tal koera lõhn, ta lõhnab umbes nagu triigitud mitte päris puhas pesu.Teised koerad enamasti kivistuvad Roki lähedusse sattudes.
 Siis tormasid peidupaikadest välja meie perekassid ning muidugi kohe nuusutama, mida head toodi. Ja oh üllatust ja õudust, sellel asjal, mis kaevu juurde pandi, oli KOERA lõhn! Valge emane spurtis päästva kuuriukse poole, noor triibuline aga üritas mööda majaseina ülespoole põgeneda. Ei arvestanud aga pika hoovõtuga ning lendas vastu seina lapikuks nagu multifilmis ."Voolas" sealt siis aegluubis maha ja istus tükk aega solvunud ja pahase näoga, kuni pea veidi selgis ja õige suuna suutis võtta.
 Nägin, et koeri teineteisele lähemale saan ainult jõumeetodil, seega siis läksin ja lasin Roki vabaks. Esimese suure ehmatuse järel hakkas võõras aru saama, et keegi ei kavatse teda nahka panna ning mõne minuti pärast oli sõprus sõlmitud.Ka solvunud kassid tulid pelgupaikadest välja ja pool tundi hiljem sõid kõik rõõmsalt ühisest kausist koerakrõbuskeid. Väga lihtsalt ja valutult läks see tutvumine.

                             Kohanemine.
 Otse loomulikult kuulasime hoolega raadiot ning külastasime netilehekülgi, kus kadunud loomi taga otsitakse.Kuigi oli juba selge, et noor emane koer on oma pererahvale tülinaks muutunud ning öö varjus toodi ta suurema küla vahele, kus majapidamisi palju, et ehk kuskilt ikka süüa leiab, näädsa, koera loovutamine ju ka maksab...Kokkuhoid ikka.
 Koer ise oli esimestel päevadel väga rahutu ja üritas ikka väravast välja minna.Kiindus küll kohe peremehesse ja ootas teda truult väravas. Enamuse ajast veedavad mu koerad ikka minu läheduses, väljas loodusjõudude meelevallas eriti olla ei taheta, pikemaid jalutuskäike võetakse ette ikka koos minuga.Muidu on meelispaigaks vana diivan, kust minu tegemistel silma peal hoitakse.Roki loovutas kohe lahkelt selle koha külalisele, heitis ise põrandale. Mõnikord tuli ka oma magamisaseme pärast võidelda , tulnukale tundus, et laias abieluvoodis on veel toredam olla, kui vanal sohval. Õnneks ei muutunud see kinnisideeks ja paari proovimise järel ta loobus.
 Töökaaslased kuulutasid välja nimekonkursi mu hoolealusele ning peale mõningat järelemõtlemist valisin "Friida", mõeldes sealjuures kättemaksukontori peale ja noh, oleme ausad, see koer ongi Friida nägu. 
 Nii meie kooselukene siis algaski.Päev- päevalt hakkasid kombed selgeks saama, sõprus kassidega süvenes. Üks naljakas stoory ka- Rokil on harjumuseks ööpimeduse varjus üle aia hüpata, vaikselt ja salaja oma infokogumistiir ära teha ning siis aeda "tagasi imbuda".Kedagi ta ei tülita ja tegelikult keegi teda ei näegi sellel tiirul, ega ma siis eriti pole võidelnud ka selle harjumuse vastu. Nüüd aga on majas kaebupunn. Tarvitseb vaesel Rokil vaid hoogu võtta, kui Friida hakab vinguma ja ust kolistama. Kui siiski õnnestub vaikselt ja salaja lahkuda, siis tagasitulles ootab eest riiakas "naisterahvas", kes tänitab ja karjub ja tõukab ka veel.Kuidagi enam ei õnnestu oma käike salajas hoida, perenaine saab ikkagi teada.
 Ühesõnaga harjusime Friidaga päris ära , mingeid probleeme tema tulek ei tekitanud ning nüüd on juba tunne, nagu ei oleks ta meil elanud kümme päeva, vaid aastaid.Siis aga hakkasid tekkima....


                                           ...probleemid.
 Vaatasin juba mitu päeva, et koer kosub kahtlaselt kiiresti.Ei olnud ta leideski alatoidetud, nüüd aga hakkas väga siledaks trullaks muutuma.Hakkasime tähelepanelikult jälgima ning peagi oli ilmselge, et sellel koeral on ees emakssaamine ning kindlasti oli see fakt ka hülgamise põhjuseks.Nüüd ma siis olin ka lausa ülesaamatu  takistuse ette sattunud- ma ei ole just rikkur, koeraga seotud toimingud ikka oleks saanud tehtud, aga kutsikad.... Kas kujutate endale ette, kui palju maksab kutsikate üleskasvatamine, kiibistamine, vaktsineerimine, steriliseerimine, spetsiaalne toit....Peale kogu selle vaeva ei ole lootustki kutsikatest lahti saada. Friida aga on meile juba armsaks saanud ja loobuda temast ka ei tahaks.Hakkasin siis  helistama, kõigepealt koerte varjupaika. Leidsin väga toetavat suhtumist ning mulle tehti hästi selgeks edasised toimingud, et koera aidata.Järgmiseks ,olles juba targem, pöördusin loomakaitse seltsi poole, kust sain lubaduse aidata nõu ja jõuga ning hoolitseda ka kutsikatele kodu leidmise eest. Aitäh kõigile neile toredatele inimestele, ilma selle abita oleksin küll pidanud uue sõbra varjupaika saatma. Praegu aga panime kuulutuse varjupaiga kodulehele, lootuses, et keegi ehk ikka igatseb Friida järele( ei ole küll keegi helistanud ehga huvi tundnud), ning esmaspäevaks aja loomakliinikusse, kus saame teha kiibi olemasolu kindlaks, määrata tiinus ning vajadusel teha ka röntgeniülesvõtted.
 Niikaugel on siis praegu selle kutsa lugu  ning kui ikka tervist ja jõudu on, pajatan edaspidigi, kuidas Friidal läheb ning ka Friida uutest sõpradest.