Me aina kasvame!

Väga kurb on, et seni keegi veel meid tahtnud ei ole.Oleme NII NUNNUD ja hakkajad. Sama kurb, et perenaise fotokas ei lase pilte laadida, sest oleme kasvanud lausa päevadega- kui meid täna kotti topiti ja kaalu otsa riputati, siis Freedo kaalus 7 kilo, aga Van Diesel tervelt 10 ! Kolmandal jaanuaril saime kaks kuud vanaks ning 11-dal saame oma kiibid, vaktsiinid ja passid.Jälle aitäh tädidele Loomakaitsest, perenaine meile seda võimaldada ei oleks saanud, nüüd aga oleme igati korralikud koerad ning tulevasel peremehel ei ole muret selliste asjade pärast.Kui aga leiduks see peremees! Me oleme NII tublid, kui tuppa lubatakse ja me oma rõõmutantsu ära tantsime, siis läheme oma kohale ja ei sega mitte kedagi. Oleme valvsad ja haugume, teame oma nimesid, tuleme ja läheme käsu peale. Meist kasvavad tõeliselt vahvad ja suured koerad, meid on armastatud ja meie anname vastu kogu oma koeraarmastuse.
 Aga nagu lubatud, siis kirjutan ka uusaastaseiklustest, see oli kutsikatele ikka suur šokk, et järsku hakkasid paugud käima ja tuled sähvima.Kasuisa tormas nagu segane ringi, kiskus kõik uksed lahti ja üritas kõiki tuppa peitu ajada.Kutsikad olid troppis esikuuksel ja uudistasid värisedes tulevärki. Võtsin Freddy, kõige julgema, sülle ja läksin seisin keset õue, ise rääkisin- vaata, ilus on...Tasapisi kogunesid kõik mu jalgade  ümber, tuli ka Friida ja surus end kõvasti minu vastu, seisime vapralt paugutamise lõpuni ja lõpuks see seltskond enam ei värisenudki. Ainult Roki märatses ja oli kole vihane, et keegi ohu eest varju ei läinud.Lükkas mu korra koguni pikali. Kui lõpuks tuppa saime, oli tükk aega pahane ja ei tahtnud suhelda. Aga mul oli suur võit saavutatud- kutsikad ei kartnudki! Ehk tuleb see neile kunagi meelde, et kui paugud käivad, ei juhtugi midagi hirmsat, peremehed on kõrval, on rõõmsad ja kallistavad. Ma väga loodan, et see õppetund neile meelde jääb.
  Nad on tõesti nii suureks kasvanud, et tegemist on juba süllevõtmisega.Kui kõik korraga tormavad, võivad jalust maha lüüa, ma ikka kükitan nende juurde, aga lõpuks olen alati istuli põrandal. Õnneks kuulavad sõna .Huvitaval kombel on jäänud puutumata mu tillukesed hõbekuused keset hoovi, ainult üks kord üritati harvendada, aga siis ma röögatasin hirmsa häälega ja rohkem ei ole nad kuuskede ligigi läinud. Ka prahivedamine õuele lõpetati peale üht suuremat tõrelemist. Looja karja on läinud ainult kaks madratsit, mis neile asemeks olid, ainult vatiräbalad jäid järele.
Täna andsin esimest korda konte, keetsin sülti ja issi Roki siis kandis konte välja ja jagas lastele.Jätsin üsna palju liha külge ja väga usinalt näriti puhtaks, kõige rumalam oli Friida, kes seisis, suur kont hambus ja ei julgenud seda ei maha panna ega ka närida.
Nii siis lähevad meie päevad, oh leiaks ometi neile kodud!