Monday, October 31, 2011

Koerte mured.

Terve öö ja päeva oleme nüüd Friida kutsikaid oodanud, aga ei midagi.Küllap ma olen ka päris algaja sel alal, suuremate loomadega on kogemusi.Koer aina muliseb ja kogu aeg on selline tunne, et nüüd veed voolavad, aga võta näpust...Ei tea, kaua see ootamine veel kestab.
 Paistab, et Friidalgi on omad mured.Oli juba selline tunne, et on kodunenud, nüüd pikutab väravas ja saadab pika pilguga iga mööduvat autot...Küllap loodab, et peremees tuleb ja aitab sel raskel ajal.Halb on vaadata, aga arvan, et kui kutsikad käes, siis on tal muudki teha, kui nukrutseda.Rokil on ka suur mure.Naabruses on emasel koeral innaaeg ja Roki, vaeseke, peab ketis olema.Istub kuudi otsas ja laulab oma armulaulu.Ei söö, ei joo.Kõhnaks jäänud ja õnnetu.Mis teha...
  Räägingi Roki lugu edasi.

      Aasta vanuses oli Roki ilus hundivärvides elukas.Tervis ikka kehvakene, haigushood käisid regulaarselt igal kuul, söötsin ainult pudruga, mitte midagi seedida ei suutnud.Lõpuks läks asi nii hulluks, et kaalusin juba magamapanekut.Siis leidsime loomaarsti, kes soovitas minna riski peale, tema arvates oli Rokil maks läbi või siis haige kõhunääre.Hakkas ravima, kui oleks olnud tegemist maksaga, oleks koer kohe surnud.Aga koer hakkas tasapisi paranena.Sellest perioodist ei tahagi kirjutada, nii palju pisaraid ja meeleheidet.Kõige raskem oli vaadata, kuidas koer end tuikudes jalule ajas, ikka valmis tööd tegema, ikka valmis minema...Paar aastat kulus, enne, kui võisin nentida, et see haigus on seljatatud.
  Umbes sel ajal tegi Roki oma teise kangelasteo- leidis ja päästis külmumisest noore mehe.
Ma ei tea ühtegi nii töökat koera, ta seadis ise endale ülesandeid, mida väga täpselt täitis.Töötasime sel ajal laudas, Roki pidas korda.Minutipealt, kell kuus hommikul olid lehmad jahujagamiseks püsti, koer aina leekis edasi-tagasi ja vaatas, et kõik viisakalt sööksid, mitte teiste eest ei ahmiks.Vasikaid oli vaja vastu võtta ja puhtaks lakkuda, ketist lahti pääsenud loomi kohale ajada, haiged loomad üles leida ja mulle ette näidata.Kui veterinaar tuli, oli talgi abi vaja, kui mõni lehm tõusta ei tahtnud.Ühesõnaga Roki rahmeldas ööd ja päevad.Ülemused hoidsid kahe käega pead kinni, aga sõralised Rokit ei kartnud. Jõi vasikatega ühest nõust ja hoidis neid.Kord juhtus, et üks vasikas suri. Rokil oli sõber- vigaste jalgadega vasikas, kes meil vabapidamisel oli ja koos koeraga ringi jalutas.Nad siis kahekesi läksid heitsid selle surnud vasika peale, nagu oleks soojendanud teda.Neid laudalugusid võiks lõputult rääkida.
   Siis aga toimus Rokis suur muutus.Suri mu esimene abikaasa, kes oli 6 aastat voodihaige olnud ja kuidagi läks nii, et ma olin küll kogu aeg kõrval, aga täpselt sel surmahetkel olin köögis ja mehe juures oli ainult koer.Ma ei taha öelda, et juhtus midagi müstilist, ma eriti ei usu selliseid asju, aga sellest päevast muutusid Roki silmad.Inimese silmadesse tulevad "surmavarjud", sellised mustjad plekid ümber iirise, vähemalt mu mehel olid sellised ja siis järsku olid Rokil ka.On tänaseni. Ning sellest päevast ei lasnud ta mu pealt enam silmi. Kui ta enne mind väga hoidis, siis sellest ajast muutus see lausa maaniaks.Koeral ei olnud enam mingit oma elu, ta elas ja hingas ainult minu jaoks.Kui pidi koju jääma, siis lamas laua all ja ei reageerinud millelegi, mõnikord märatses ja sõi uksepiida ära...Kui ma olin kurb, tuli istus mu kõrvale diivanile, pani käpa mulle ümber õlgade ja vaatas silma. Nagu inimene.  Arvan, et mingi ülesande ta ikka sai.Kaitsta ja hoida.Igatahes ei olnud see enam normaalne, kui väga ta mind hoidis.
  Poolteist aastat hiljem leidsin inimese, kes mulle väga armsaks sai, igal tütarlapsel on ju oma unistuste prints, elus enamasti me kõnnime neist mööda või ei kohtagi iial. Mul vedas ja kohtasin ja tundsime teineteist ära. Aga sellest tuli ikka väga suur tragöödia.Roki tunnetas kohe rivaali ja oli leppimatu.Päris mitu kuud võitlesime koeraga, kes meil kohe sugugi kurameerida ei lubanud.Olukord oli ikka väga hull ja tundus, et sellest ei tulegi midagi, aga kui mu väljavalitu esimest korda minu juurde jäi, tuli koer meid nuusutama, lõin talle kergelt vastu nina ja sellega oligi kõik.Mitte iial ei ole ta enam vastumeelsust näidanud.Võimuvõitlus muidugi kestis veel tükk aega, käskisin mehel endale kindlaks jääda ja mitte järele anda, siis juhtus sageli, et mees karjus ja koer haukus vastu laua alt. Lõpuks aga ostsime oma majakese, ma leidsin teise töö ja kui ma öösel tööl pidin olema, magasid need kaks vaenlast teineteise kaisus ja ootasid mind kahekesi.
  Uues kohas hakkas Rokil väga igav, tööd enam ei olnud.Võtsime siis kanad- koeral oli jälle tegevust.Kanad ju lollid loomad- mitte ei oska ilusti ritta seista, kui süüa antakse, munevad, kuhu juhtub, kuked kaklevad...Vahel lendasid kanad aedikust välja, siis Roki püüdis neid tagasi toimetada, nügis ninaga ja patsutas käpaga.Tihtilugu leidsin aediku äärest mõne üleni porise linnu, tiivad laiali, nokk ripakil.Aga iial ei olnud neil ühtegi kriimu.Kuivasid ära ja munesid rõõmsalt edasi.Hiljem olid juba nii harjunud, et enam ei põgenenudki koera eest, viskasid kohe lösakile.
  Nii me siis nüüd elamegi.Rokile meeldib tabureil istuda ja aknast välja vaadata. Teistel istuvad vanaeided akna peal, meil koer. Kui keegi koputab, siis ta läheb ka kohe aknast vaatama, mis siis, et inimene juba toas.
  Eks ma räägin neid Roki-lugusid veel, sellest loomast võib lõputult rääkida, tema kahtlastest sõpradest.Aga sellest teine kord, nüüd tuleb koerad tuppa magama lasta.

Monday, October 24, 2011

Hunt Roki

Siin ta siis on ja selline ta on- Friida uus sõber ja kaitsja.
Esimest korda kohtusime Rokiga, kui ta oli nii pisike, et veeres ringi nagu hall mätas.Ei virisenud, ei otsinud ema taga, käis nurki mööda ja ei pööranud kellelegi tähelepanu.Mu esimene mõte oli, et sellest tuleb tõeliselt vahva koer.Aga ühest kodust oli see pallike juba välja pukseeritud ja edasi kingitud.Ka teises kodus ei olnud tal pikka olemist- kuri, räpane ja taipamatu loom ei sobinud ja oli isegi ohtlik lapsele.Nii ta siis minu juurde jõudis, juba nädal aega peale esimest kohtumist.Päris beebi veel, aga juba kõlbmatuks tunnistatud.Ei olnud meilgi kerge.Hilissügisene kutsikas tuli kööki elama panna, puhtust pidama ei õppinud ta poole aasta jooksul, igal hommikul koristasin miinivälja.Kui mõni paberitükk või ajaleht ripakile jäi, siis hekseldas ta selle imepeeneks ja köögist oli kui lumetorm üle käinud.Põrandapühkimine oli tõeline katsumus- koerake kihutas lõrisedes ringi ja päästis oma "varandust". Kõige hullem oli aga söötmisega, alati oli tunne, et kaussi ei saa ettegi panna, enne hammustatakse mul käed otsast.Istusin koera juures ja rääkisin, rääkisin, rääkisin...Ma ei löönud teda kordagi, ta oli juba varem piisavalt saanud.Tundus, et pingutused jooksevad liiva ja loom muutub tõeliselt ohtlikuks. Siis hakkasingi tema päritolu uurima.Esimene mõte oli, et ta pärineb nendest elukatest, keda nõukaajal tunti kaukaasia lambakoertena ja keda sai ainult puuris pidada, ühtepuhku ründasid nad nii peremehi kui lapsi.Koledad elukad olid.Tegelikult selgus, et asi on teisiti, aga sama hull. Roki emme elas Lõuna Eesti metsatalus ja see oli tal juba mitmes sats kutsikad metsast muretseda.Mis eelmistest sai, pole teada, ilmselt nad  täisikka ei jõudnud. Siis hakkasin aru saama, miks külakoerad Roki läheduses kivistuvad või kilades põgenevad. Rokil tõesti puudub spetsiifiline koera lõhn, tema lõhn meenutab natuke triikimist, natuke sammalt, natuke vabaduse tunnet.
  Sel hetkel oli küll loobumise tunne.Mõistsin, et sellest elukast ei saa iial korralikku kodukoera. Siis tuli haigus.Meil oli sel ajal ka väike nähvits Chappi, see oli igavene varganägu ja vedas koju  igasugu manti.Arvatavasti leidis ta seekord väga paha asja ja Roki pistis selle naha vahele.Kutsikas jäi väga haigeks, lamas ja oksendas, ei võtnud ei vett ega piima, loomatohter soovitas kefiiri, aga loomake ei suutnud selle poole vaadatagi.Kaks nädalat istusin ööd koera juures, nutsin ja palusin- ära sure.Jalule tõustes oli ta luukõhn ja tuikus, aga särtsu täis, ise tuikus, aga ikka haukus.Sellest haiguse ajast sai Rokist minu koer.Selgus, et ta on väga andekas õpilane ja silmad ainult minu peal püsisidki- mida me nüüd teeme? Ma ei ole talle iial ühtegi maiustust ega meelehead andnud õppimise eest, kõik, mida ta oskab, õppis ta selgeks iseenesest ja puhtast rõõmust. Esimene suurem üritus oli puude tuppa kandmine- Roki haaras ikka kõige suurema ja raskema halu ja tiris nagu jaksas.Siis juhtuski järgmine õnnetus- üks halg prantsatas  käpa peale ning purustas varba- küüs rippus ainult naha otsas.Nutsime kahekesi ja lõikasime selle küünekääridega maha, panime jala ilusti sidemesse, Roki läks siis naabritädi ukse taha, tõstis oma helevalges sidemes käpakese kõrgele ja nuttis kõva häälega. Naabritädi tuli välja, lohutas kutsikat ja pakkus talle ikka midagi head. See naabritädi kutsus Rokit Rexiks või komissariks ja taevas küll, kui õigus tal oli!
Sügisel, kui Roki juba päris suur oli, läks see tädi metsa ja enam tagasi ei tulnud. Otsima mindi juba pimedas,Roki kõige ees. Roki ta leidiski, lamamas rahulikult pehmel samblal. Teist korda tuli Rokil veel metsas käia sel ööl, siis juba politseinikega. Neile avaldas muljet, et koer, kes keti otsas vahutas ja lõrises, unustas tööd tehes inimeste juuresolu ja ei pööranud kellelegi tähelepanu. Rokit kutsuti politsei palgale. Sellest me keeldusime, sest teenistuskoer peab ju kõrval käima ja muid trikke tegema, Roki oli karja juht ning sedasorti alandustest keeldus.Mul ei ole tänini korda läinud teda jala kõrvale sundida.Ka oma trikke teeb ta teisiti, kui teised koerad- kui saab mingi ülesande, siis ta mõtleb, kuidas seda sooritada.Ma ikka meelega annan talle mõtlemisainet- panen näiteks küpsise kapi otsa ja tükk aega ikka kulub, aga lõpuks ronib koer tugitooli seljatoe peale ja saab küpsise kätte.Sedalaadi ülesanded.Toki kättetoomise teeme ka alati võimalikult keeruliseks ja, ausõna, ta on selle järele nii puu otsa roninud kui mööda majaseina üles jooksnud.Mitu korda üritas, kuni leidis õige nurga, kust kõige kõrgemale suutis joosta.

   Ujumisest peab ka rääkima.Meie üürimajas oli kelder, mida tühjaks pumbata ei õnnestunudki, nii et lõpuks loobusime ja jätsme asjad nii, nagu nad olid.Vett oli kogu aeg nii poolteise meetri jagu, sama palju kui kaevuski.Kaev oli allika peal ja kogu aeg pilgeni täis.Vaat sinna keldrisse tillukesel Rokil õnnestuski sisse murda.Õhutusava ees oli põhku täistopitud kott ja selle peale tõesti keegi ei tulnud, et mõni loll loom selle koti eest ära rebida jaksab, see oli ikka kindlalt kinni.Aga ühel päeval kuulsin põranda alt solinat, nii kahtlast solinat, et rebisin kiiresti luugi lahti ja seal ta oli... Rippus mingi ujuva lauatüki küljes.Üritasin käsi alla sirutada, koerake lasi lauatükist lahti ja ujus mulle vastu, aga ma ei küündinud temani. Poeg tuli appi, hoidsin teda jalgadest ja küünitasime uuesti. Roki jättis jälle oma laua ja ujus vastu. Nii me ta siis kätte saimegi.Ilma tema enda abita ei oleks see vist korda läinudki.Mässisin ta siis käteräti sisse ja soojendasin enda soojusega, koerake oigas ja vappus külmast, me ei tea, kui kaua ta seal külmas pimedas keldris oli.Vähemalt pool tundi kindlasti.Andsin aspiriini ja selle öö magas Roki minu kaisus.Hommikuks aga oli terve ja rõõmus, nagu poleks seda seiklust olnudki. Arvasin, et vette ei lähe see loom iial enam. Aga võta näpust. Kevadel läksime kalale, üle tammi, seal oli küll kunagi tee olnud, aga nüüd vaid relssidest karkass alles ja all vahutab vesi.Roki igatahes keeldus sellest koledast kohast üle minemast.Kui meie siiski teisele poole läksime, kuulsime selja tagant suurt plärtsatust, koer oli ülevalpool tammi vette hüpanud ja ujus tugevas voolus poolviltu üle jõe.Üllatunud kalamehed tõstsid õnged kõrgele ja kommenteerisid, et nii hullu koera pole nemad veel näinud. Sellest ajast ei saanud me Rokit veest eemale, ta ujus igas võimalikus kohas ja vahel tuli koer vägisi koju tirida, et end päris ära ei külmetaks.
  Meie majas elas ka kass Tessa.Kah iseloomuga elukas ja väga osav trikitaja, ta oli võimeline lausa poole hüppe peal suunda muutma. Nad ikka kiusasid teineteist. Kui kass oma liivakasti kükitama läks, haaras Roki kastiäärest kinni ja hakkas selleka mööda kööki ringi kihutama, liiva lendas, suures hädas kass kastis küürus kui nõid luua seljas...Ega Tess võlgu ei jäänud. Passis momendi, kui koer diivanil rahulikult magas, hiilis ligi ja kargas kõigi kümne küünega teisele tagumikku. Roki muidugi prantsatas suure ehmatuse ja hädakisaga põrandale, kass aga juba magas oma padjal ja pilutas uniseid silmi- mis sa jälle lärmad? Selline ärategemine käis päevast päeva. Kui Tessa emaks sai, näitasin Rokile kassipoegi ja seletasin- näe, meie kiisud, ilusad kiisud, väikesed.... Roki lakkus hoolega kõik kiisud üle, nii et need tatist tilkusid. Kui kassiema jahile läks, tassis Roki tited ettevaatlikult oma pesasse ja lakkus neid seal. Tessa tuli koju, andis Rokile keretäie ja viis rüvetatud ja ilased lapsed koju tagasi. See partii kassipoegi kasvaski kuidagi punnsilmsed, vist suurest lakkumisest.
  Tänud pojale, mul on nüüd selline imeasi kui skänner ja saangi panna siia meenutuse Roki esimesest eluaastast.Edasi juba edaspidi.

Saturday, October 22, 2011

Vanast peremehest...

Pesa Friidale sai siis tehtud.Mööbel ümber tõstetud.Elab elu/magamistoas, aga söömas peab käima köögis, nagu kõik tsiviliseeritud inimesed.Kui aeg käes, toome jooginõu "voodi" ette. Selgus, et Friida on väga korralik koer ja oma uue aseme võttis kohe tänulikult omaks.Jalutamast tulles läheb heidab kohe pikali. Aset tehes ei kraabi, nii et ei olnudki vaja mingit kotti madratsile õmmelda, piisas villasest tekist.Ongi lihtsam puhastada, saab iga päev puhtaks rapsida.Päris poegimiseks on kileriie ootel.
Mõtlen kogu aeg, et varem on see koer väga hoitud olnud.Kindlasti on tal olnud pesa, teda on õpetatud olema salliv teiste loomade suhtes ja pekstud teda kindlasti ei ole.Et meil on päris mitu looma, haaran teinekord harja, et köök "puhtaks pühkida" ja kõik see seltskond õue peletada..Oma koer ja kassid põgenevad tulisjalu, Friida ei tea ohust ei ööd ega mütsi, karglab rõõmsalt edasi.Mis muidugi ei tähenda, et ma oma loomi kaikaga tümitaksin, see on meie leppekeel.Friida jaoks aga haaran laualt ajalehe ja keeran rulli ja ülemeelik loom on otsekohe pikali ja ootab korraldust.Õigesti kasvatatud koer.
Esimene suurem tüli ka juba olnud ja iseloom on Friidalgi täiesti olemas.Kui eile hommikul krõbuskeid kaussi kallasin, ei olnud Rokil eriti isu, tuias ringi ja lõpuks otsustas, et Friida krõbuskid on kindlasti maitsvamad.Seadis oma pea ka kausi äärele ja hakkas hoiatavalt urisema, et mine nüüd minema, ma tahan siin süüa.Nuujah, Roki on Friida kõrval sulgkaallane, sai siis vaeseke kõva keretäie.Hambaid käiku ei lastud, tümitati ja materdati niisama. Roki karjus suures hädas, ega ma vahele ei läinud, sest mingit ohtu tegelikult ei olnud, välja arvatud pahupidi keeratud köök.Kaklus kestis umbes minuti, nüüd siis on seisukohad selged ja Roki peremehestaatus kadunud. Enam ta võõra kausi kallale ei tiku.Kusjuures päeval jagatakse toitu sõbralikult- ka kassidega. Aga kui ette antakse igaühele oma, siis olgu kord olla.
 Natuke tekitas muret ka- ega Friida ometi ei mõtle, et peale poegimist peab ta ka meile oma seisukohti selgitama? Tegelikult seda hirmu vist ei ole, ta ei ole inimese suhtes umbusklik, seda on olekust ja silmadest näha.Inimene ei ole talle haiget teinud. Ainult see üks kord.Kui ta külavahele jäeti.Nägijad on nüüd rääkinud, et esimesel päeval olla Friida üritanud kõigile autodele järele joosta....Kurb, see on nii kurb. Kunagi nägin ühte koera. Ilus hundikoer, noor, luukõhn, läks sihikindlalt mööda maanteed, nina maas jälge tabamas.Ta ei reageerinud millelegi, liikus autopiloodil,  ta oli tõesti näljast nõrkemas ja täiesti juhm.Aga ta läks ja läks, sest ta oli oma peremehe ära kaotanud, ta oli nii läbinisti süüdi ja õnnetu, see oli nii kaugele näha, see koera süü...Sellest päevast peale ma teangi, et koerad ei saa aru sellisest asjast nagu hülgamine. Koera jaoks on see vaid tema enda süü.Tegelikult oli see väga julm arusaamishetk, siiani tulevad mul judinad peale, kui see juhtum meelde tuleb.
Pidasime siin sõpradega aru ja mõtlesime, et paneks siia vahele lugusid meie küla leitud loomadest.Pilte ka muidugi.Friida ei ole ju ainuke.Hakkame sellega tasapisi tegelema ja vaatame, kas loomade praegused peremehed ka nõus on.
 Aga Friida tähtis päev on peagi saabumas, tissid juba pakatavad piimast.

Thursday, October 20, 2011

Friida on üleöö kuulsaks saanud

...ja mu arvuti on umbe jooksmas.Nii palju on küsimusi ja poolehoidu.Ma olen küll üritanud kõigile vastata, aga ei tea, kas see ka korda läks ning seepärast kordan üle.Tänan südamest inimesi, kes materiaalset abi pakuvad, aga praegu on see veidi enneaegne.Keegi ei garanteeri, et homme ei seisa mu ukse ees Friida pärisperemees, tänu kõigile toetajatele on tal vist pä-äris paha olla.Ta võib nõuda ja rääkida mida iganes Olen selleks muidugi valmis, koera leidmine on igal pool teada ja koertevarjupaiga kodulehel ka üleval. Nii lihtsalt ma Friidat halvale inimesele tagasi ei anna.Aga praeguses teadmatuses Teie abi vastu võtta oleks veidi ennatlik ja ebaaus.Samuti ei tea ma, kuidas sellisele isetegevusele reageeriksid inimesed, kellega koostööd teen.Ma ei taha jätta muljet, et tegutsen kasusaamise eesmärgil ja seda ma ju tõesti ei teegi.Pealegi ei ole praegu karjuvat vajadust abikäe järele. Muidugi võivad asjad üleöö muutuda, eriti, kui titad sündinud, aga küll ma siis abi järele karjun, lausa röögin kohe.Aga juba kogu see sõnumitetulv on kordi rohkem väärt, kui raha.Ma ei oska oma tundeid kirjeldadagi, nii tänulik olen teile kõigile.
Friida aga lösutab siinsamas minu kõrval diivanil, vaatab mind unise ja täissöönud pilguga, pea vajub nõks ja nõks käppadele ning küllap ta varsti magabki. Ta on tubli koer, öösel ringi ei konda, magab oma kohal hommikuni.Tahtsin juba täna hakata talle pärispesa õmblema, aga ongi see päevakene läinud arvuti ees istudes ja veidi ka vesistades.Küllap jõuab, pean vaid madratsile katte õmblema, väike töö.Kutsikate tulekuks peab koht valmis ja emmele tuttav olema.Eks näe, kuidas kõik kulgema hakkab, natuke hirmu on ka .Aga meil on supertore ämmaemand- Roki nimelt.Ta jumaldab väikesi loomi ning kassilegi annab sünnitusabi- lakub nii hoolega, et pojukestel silmad punnis.Ta on ennegi kutsikat kasvatanud ja väga edukalt, kord oli range, ei olnud näritud susse ega loike nurgas.Ainuke puudus oli , et kutsikas kasvas inimese vastu liiga alandlik.Pugeja ei ole ka see päris õige variant koetemaailmas.
Friida kohta veel- ta on lausa erakordne valvekoer. Niipea, kui võõras õuele tuleb, hüppab ta pikali ja lakub oimetuks.Kui võõral peakski halbu kavatsusi olema, ei saa ta selle suure sooja ja tatise koorma all aru enam sellestki, kuhu sattus ja mida üldse tahtis.
Nüüd aga on õhtu käes, koerad magavad ja lähen varsti minagi.Ilusat ööd teile kõigile , ilusaid unenägusid ja helget homset!

      

                Tulemise lugu
 Nägin teda külakaupluse ees.Käis ja nuusutas lootusrikkalt kõiki möödujaid. Silmad kurvad ja usaldavad- aidake ometi mul koju jõuda....Mõnel koeral on kohe erilised silmad- neis on kogu koerahing. Ruttasin tööle, paar silitust jaganud, läksin edasi. Tööl oligi tulnukkoer jututeemaks, olla juba mitu päeva hulkunud ning tarvis valda teatada, et koerte varjupaigaga ühendust võtta.Teatavasti maksab koerte varjupaika toimetamine kenakese kopika ning keegi ei taha seda isiklikust taskust välja käia, sellepärast siis valla abi vajalik. Tegin siis tööd ja mõlgutasin mõtteid. Ausalt öelda oligi plaan koerte varjupaika külastada, et oma laiskvorstist hundile noor ja tragi kaaslane muretseda.Kõne alla oleks tulnudki ainult emane koer, isase oleks meie autoritaarne hunt kohe talla alla painutanud.Arvestasime ka steriliseerimise kuludega, peaasi, et majas oleks rahu ja üksmeel. Ainuke mõru piisk asja juures oli, et meie nägemuses oli uus pereliige pisike tragi nähvits, poe ees aga kooserdas väikese vasika mõõtu elukas. Siiski need truud kurvad silmad ei andnud enam rahu, palusin koerapüüdjate kutsumisega veidi viivitada ning läksin koju vanameessõbraga aru pidama.
 Õhtupoolikul siis ta tuligi.Ei olnud vaja ei rihma ega erilist meelitamist.Kamandasin: kõrval! ja tulimegi kahekesi kodu poole.Ilusasti, kuni kaevuni. Siis nägi tema meie koera, kes ohutuse mõttes keti otsas hüples. Istus patsti maha ja jäi liikumatuks. Olgu siinkohal mainitud, et minu Roki põlvneb väidetavalt hundist ning tõepoolest puudub tal koera lõhn, ta lõhnab umbes nagu triigitud mitte päris puhas pesu.Teised koerad enamasti kivistuvad Roki lähedusse sattudes.
 Siis tormasid peidupaikadest välja meie perekassid ning muidugi kohe nuusutama, mida head toodi. Ja oh üllatust ja õudust, sellel asjal, mis kaevu juurde pandi, oli KOERA lõhn! Valge emane spurtis päästva kuuriukse poole, noor triibuline aga üritas mööda majaseina ülespoole põgeneda. Ei arvestanud aga pika hoovõtuga ning lendas vastu seina lapikuks nagu multifilmis ."Voolas" sealt siis aegluubis maha ja istus tükk aega solvunud ja pahase näoga, kuni pea veidi selgis ja õige suuna suutis võtta.
 Nägin, et koeri teineteisele lähemale saan ainult jõumeetodil, seega siis läksin ja lasin Roki vabaks. Esimese suure ehmatuse järel hakkas võõras aru saama, et keegi ei kavatse teda nahka panna ning mõne minuti pärast oli sõprus sõlmitud.Ka solvunud kassid tulid pelgupaikadest välja ja pool tundi hiljem sõid kõik rõõmsalt ühisest kausist koerakrõbuskeid. Väga lihtsalt ja valutult läks see tutvumine.

                             Kohanemine.
 Otse loomulikult kuulasime hoolega raadiot ning külastasime netilehekülgi, kus kadunud loomi taga otsitakse.Kuigi oli juba selge, et noor emane koer on oma pererahvale tülinaks muutunud ning öö varjus toodi ta suurema küla vahele, kus majapidamisi palju, et ehk kuskilt ikka süüa leiab, näädsa, koera loovutamine ju ka maksab...Kokkuhoid ikka.
 Koer ise oli esimestel päevadel väga rahutu ja üritas ikka väravast välja minna.Kiindus küll kohe peremehesse ja ootas teda truult väravas. Enamuse ajast veedavad mu koerad ikka minu läheduses, väljas loodusjõudude meelevallas eriti olla ei taheta, pikemaid jalutuskäike võetakse ette ikka koos minuga.Muidu on meelispaigaks vana diivan, kust minu tegemistel silma peal hoitakse.Roki loovutas kohe lahkelt selle koha külalisele, heitis ise põrandale. Mõnikord tuli ka oma magamisaseme pärast võidelda , tulnukale tundus, et laias abieluvoodis on veel toredam olla, kui vanal sohval. Õnneks ei muutunud see kinnisideeks ja paari proovimise järel ta loobus.
 Töökaaslased kuulutasid välja nimekonkursi mu hoolealusele ning peale mõningat järelemõtlemist valisin "Friida", mõeldes sealjuures kättemaksukontori peale ja noh, oleme ausad, see koer ongi Friida nägu. 
 Nii meie kooselukene siis algaski.Päev- päevalt hakkasid kombed selgeks saama, sõprus kassidega süvenes. Üks naljakas stoory ka- Rokil on harjumuseks ööpimeduse varjus üle aia hüpata, vaikselt ja salaja oma infokogumistiir ära teha ning siis aeda "tagasi imbuda".Kedagi ta ei tülita ja tegelikult keegi teda ei näegi sellel tiirul, ega ma siis eriti pole võidelnud ka selle harjumuse vastu. Nüüd aga on majas kaebupunn. Tarvitseb vaesel Rokil vaid hoogu võtta, kui Friida hakab vinguma ja ust kolistama. Kui siiski õnnestub vaikselt ja salaja lahkuda, siis tagasitulles ootab eest riiakas "naisterahvas", kes tänitab ja karjub ja tõukab ka veel.Kuidagi enam ei õnnestu oma käike salajas hoida, perenaine saab ikkagi teada.
 Ühesõnaga harjusime Friidaga päris ära , mingeid probleeme tema tulek ei tekitanud ning nüüd on juba tunne, nagu ei oleks ta meil elanud kümme päeva, vaid aastaid.Siis aga hakkasid tekkima....


                                           ...probleemid.
 Vaatasin juba mitu päeva, et koer kosub kahtlaselt kiiresti.Ei olnud ta leideski alatoidetud, nüüd aga hakkas väga siledaks trullaks muutuma.Hakkasime tähelepanelikult jälgima ning peagi oli ilmselge, et sellel koeral on ees emakssaamine ning kindlasti oli see fakt ka hülgamise põhjuseks.Nüüd ma siis olin ka lausa ülesaamatu  takistuse ette sattunud- ma ei ole just rikkur, koeraga seotud toimingud ikka oleks saanud tehtud, aga kutsikad.... Kas kujutate endale ette, kui palju maksab kutsikate üleskasvatamine, kiibistamine, vaktsineerimine, steriliseerimine, spetsiaalne toit....Peale kogu selle vaeva ei ole lootustki kutsikatest lahti saada. Friida aga on meile juba armsaks saanud ja loobuda temast ka ei tahaks.Hakkasin siis  helistama, kõigepealt koerte varjupaika. Leidsin väga toetavat suhtumist ning mulle tehti hästi selgeks edasised toimingud, et koera aidata.Järgmiseks ,olles juba targem, pöördusin loomakaitse seltsi poole, kust sain lubaduse aidata nõu ja jõuga ning hoolitseda ka kutsikatele kodu leidmise eest. Aitäh kõigile neile toredatele inimestele, ilma selle abita oleksin küll pidanud uue sõbra varjupaika saatma. Praegu aga panime kuulutuse varjupaiga kodulehele, lootuses, et keegi ehk ikka igatseb Friida järele( ei ole küll keegi helistanud ehga huvi tundnud), ning esmaspäevaks aja loomakliinikusse, kus saame teha kiibi olemasolu kindlaks, määrata tiinus ning vajadusel teha ka röntgeniülesvõtted.
 Niikaugel on siis praegu selle kutsa lugu  ning kui ikka tervist ja jõudu on, pajatan edaspidigi, kuidas Friidal läheb ning ka Friida uutest sõpradest.