IDEE FIX!!!

Uurisime siin naabrinaisega kutsikate pilte ja tulin lagedale mõttega kasvatada Rokile järglane. Olen vist eespool maininud, et naabrinaisel on Roki kutsikas, emane ja ilusam ja suurem, kui Roki ise,  muidu lausa peegelpilt ja samuti hundi kommete ja iseloomuga. Asi oleks lihtne ära teha, aga siinjuures probleem, et kutsikaid tuleb kindlasti rohkem kui vaja. Siit siis küsimus- kui palju inimesi oleks huvitatud soetada endale hundi verd koer? Hoiatan ette- sellise kasvatamine ei ole kerge töö.Aga tulemus on vaeva väärt.
  Kui keegi on huvitatud, siis paluks teada anda, siis võtame kevadel asja ette.Kindlasti mitte raha pärast, kui saame tagasi kutsikatega seotud kulud, oleks väga okei.Kui huvilisi ei leidu, siis ei julge riskida.Siiski-Roki on juba eakas ja uus Roki on meie väike salajane unistus.

Pildid, pildid...

Siin siis kogu kamp.Tagareas vasakult- mustnägu, Freddy, Van Diesel. Ees Freedo ja Fiona, aga ega ma ise ka aru saa, kumb on kumb.

 Fiona püüab tooli pealt head pehmet fliisi kätte saada ja maha murda.

 Lemmiklapsed- Freddy ja Van Diesel.

 Kõige ilusam, armsam ja karvasem- Freddy.

 Ei oskagi täpselt öelda, kes see on.

Õde-venda, Fiona ja Van Diesel.
Sellised nad meil siis on.

Ei ole midagi....

...armsamat, kui väike pehme ja soe kutsikahingeke, kes su juba ära tunneb ja oma pisikest sabajupikest liputades ja ägisedes vastu vänderdab.See siin on muidugu Van Diesel, alati valmis poseerima ja rahulikult paigal olema. Aga iga päevaga nad muutuvad.Kaks on teistest karvasemad, need siis Freddy ja Freedo, laulumees ja paksuke.Tütarlaps on Fiona ning mustnäol on veel nimi saamata, tema on väike ja agar, alati igal pool esimene, ilmselgelt krantsi omadustega.
   Juba nad ripuvad mu püksisääre küljes, vajavad pai ja lohutust, nuruvad sülle...Koerabeebid.Kui kööki tulen, läheb kohe madinaks ja vigisemiseks, loota on pudrukaussi.Täna hommikul andsin söögi esimest korda suure kausiga- sealt nad ei sa nii palju põrandale ajada ja nüüd lõpuks oskavad ka üle kausiääre toitu kätte saada.
  Ei ole ka midagi hullemat, kui hommikuks segi pööratud köök, täis loigukesi jm. huvitavat. Seitsmel ruutmeetril üheksa näljast looma, kes kõik tuleb eri nurkadesse sööma paigutada.

Suur rabelemine ja õigesse kohta suunamine.Kõige raskem on Friidaga, tema on kogu aeg näljane ja tükib teistel toitu käest võtma, valvan siis, torusse keeratud ajalehega ja virutan sellega vastu nina, karjudes- ei tohi! Millegipärast arvavad koerad, et teiste kausis on kindlasti maitsvam suutäis. Kutsikate kausis ongi maitsvam- neile keedan pudru koerakonserviga.Teised saavad kontidega vm. lihaollusega. Peale siis krõbinaid, et ikka täis kõhu tunne oleks. Roki igatahes on sellise toitumuse juures paksuks ja laisaks läinud. Nüüd hakkavad kutsikad teda jälle huvitama, lakub neid ja käib lohutamas, kui nutavad. Küll aga hakkab juba korda looma, liiga 

 kaugele eksinud lapse peletab asemele tagasi. Kui ikka ei kuula, haarab peadpidi suhu, ise teeb koledat häält, mispeale laps teeb- uih! ja vänderdab ruttu koju.Tegelikult emme teeb neile rohkem haiget, tihtipeale astub kellelegi peale, siis on suur hädakisa,
lapsel jalad püsti ja Roki jookseb päästma...
  Kassidega on asi päris rahulikult sujunud, triibuline kõuts suhtub kutsadesse sõbraliku uudishimuga ja sööb meelsasti nendega koos. Valge emane ei talu, et need lollid tegelased tema kausi kallale ronivad, siis käib käpp kärmesti vastu kurjategija nina. Aga siis on Roki kohe platsis ja kass omakorda peadpidi lõugade vahel. Ega kassid ka seda aktsiooni ei karda,
                                                                 tõmbavad kõrvad ligi pead, pärast raputavad tati maha ja ajavad
                                                                 oma asja edasi.Eks nad teavad, et haiget ei tehta, aga kui haiget     saada ei karda, siis pole hirmus ka. Pärast minnaks pliidi peale sooja, hea on olla, seni, kui küljealune ei suitse veel...

Tasa, härra Diesel magab!

  Täna siis meie kutsade-ajaloo tähtis päev, esimest korda söödi kõht liha täis.Kahjuks oli see kassidele mõeldud konserv, aga sellest suurt probleemi polnud.Taldriku juurde tuli juhatada, siis teadsid nad kohe ise, mis ja milleks neile ette anti. On ikka põrssad küll! Roomati risti-rästi üle taldriku, lihatükke oli kõik köögipõrand täis ja kutsikad kleepusid üleni.Aga liha maitses hea ja jätkus veel teiseks korrakski. Paar tundi hiljem oli siis au kohtuda esimeste junnikestega. Teatavasti koeraema koristab oma laste väljaheited seni, kuni lapsed lisatoitu ei saa. Täpselt nii oligi. Ennast kergendama roniti aseme ette põrandale. Aga uni täis kõhuga on hiiglama hea, isegi kööki mööda ukerdama ei ole täna tuldud, aina põõnatakse.
  Kõige paremini sööb pisike musta näoga kutsikas, kes sündis esimesena, on aga teistest väiksem.Selle-eest jälle kõige tragim, selles on meil juba mitu ööd tulnud veenduda- läheb omapead kolama, aga pimedas ei leia enam ema üles ja laseb nutu lahti. Friida on muidu hea ema, aga poegi suus kanda ei oska, istub kutsika juurde maha ja aitab nutta. Tuleb siis mul keset ööd voodist välja ronida ja eksinu koju kanda. Kõige rahulikum jälle on Van Diesel, tema ei virise, ei hädalda, ei haugu  ilmaasjata.Ajab mingit oma asja, mängida ka eriti ei viitsi, vaatab pealt, kuidas teised madistavad. Täna aga nägi kassi mööda minemas, siis ütles küll tõsise bassihäälega-auh.
 Roki on veidi kurb- toauks piirati vineerplaadiga ja tuppa enam tulla ei tohi. Tuleb taluda neid roomavaid ja vigisevaid asju.Aiale pandi kõrgendus, küla peale ka enam ei pääse... Selle eest on tublisti kosunud ja isegi läikima läinud. Muidugi- Friida jaoks keedetakse putru hiigelsuure potiga ja harjumatult tihti antakse süüa. Kassidki on eluga rahul, ei sunnita enam hiiri püüdma. Nendega oli meil selline lugu, et head kodused kassikesed, ega nad toidukausist kaugele ei läinud, kui valgele emasele hiir kõhu alla jooksis, ehmatas vaene kass nii hirmsasti, et kukkus pikali, käpad taeva poole, hea, et veel elustamist ei vajanud... Selle peale sain ma natuke pahaseks, seda enam, et rotid lae peal tantsu lõid. Võtsin kassid toidult ja seebilt maha ja viskasin ukse taha.Õhtul tõstsin toidukausi ka välja, aga ainult kord päevas. Õppisid hiiri püüdma küll. Nüüd siis neilgi head päevad.

Maailm on lahti....

Ootasime juba ammu seda päeva, kuidagi nagu varem oleks pidanud juhtuma, aga nüüd siis lõpuks lastel silmad peas.Kohe läks muidugi tüliks- see, mis oli soe ja sõbralik külje vastas, osutus konkurendiks, kes tõukleb ja ka tissi tahab- ja millised koledad elukad veel...Tüliks võib minna millal iganes- täna äratas klähvimine ja urin meid kell 4 hommikul.Kutsikad roomasid ringi ja haukusid ennastunustavalt üksteise peale.Silmakesed on veel väikesed ja ähmased, nagu mängukarudel, aga nii palju juba seletavad, et üksteist näha ja lärmi tõsta.Väikesel tüdrukul on raske poisteväega konkureerida, tema sööb siis omaette ja hädaldab-väheks vist kipub jääma.Vahetevahel käin abis otsimas, millises nisas veel piima on. Näod hakkavad pähe tulema, mõnel on uhked kaardus kulmud, mõnel ainult täpid. Ei ole nad enam nii mustad tondid midagi.Varsti saab ka pilte, aparaadis on nii mõndagi, mida üles laadida, aga tahaks juba need näokesed siia ritta panna ja selleks on veel vara.
 Friida toitmine hakkab probleemiks nr,1 muutuma, ta on kogu aeg näljane.Keedan SUURE potiga putru ja sellest jätkub heal juhul kolmeks söögikorraks, Roki ja kassid eriti löögile ei pääse, need söövad omaette.Käime nüüd ühtelugu linnas lihakraami otsimas, kohalikus poes on saadaval ainult linnuluud ja neid ei taha nagu hästi koerale sööta.Kuivsööta toovad sõbrad, kes autoga juhtuvad tulema.Kaenla all ju ei too...Ühesõnaga probleemid tekivad seal, kus oodatagi ei oska.Varsti peab see koerapere kööki kolima, kus ruumi niigi napib, aga ma ei saa ka lubada, et tuba ära süüakse.Õnneks püsivad veel ilusad ilmad, ehk saab neid ka õuesolemisega harjutada.Hoian pöialt, et külmad niipea ei saabuks.Nüüd siis käes aeg, kui kulub virnade viisi ajalehti, loigukesi tekib kogu aeg.Oi-jah, need koerapidamise rõõmud...Lõbusad jõulud igatahes saavad meil olema.Seitse koera kuuse ümber ja kassid kuuse otsas...Aga rõõmu ja nalja on ka omajagu.Kindlasti on kõige raskem loovutada Van Dieselit, kui see aeg tuleb, tema on seni ainuke, kel nimi ja    kes kogu aeg sülle ronida üritab.Teda tunnen sündimishetkest peale eksimatult- tuli siia ilma "õnnesärgis" ja kui selle koti lahti päästsin, ütles kohe-auh! Mitte ei vingunud ega vääksunud vaid haukus täiesti tõsiselt.Iseloomuga koerake.
 Aga nüüd pean tööle minema, sellele pesakonnale leiba teenima...

Artist Roki

Püüdsin siinkohal tabada n.ö. hundipilku, unise Roki silmad vajuvad kuidagi nii kõõrdi, et alles jääb vaid kaks punast pilu, mis on ikka üsna kõhedakstegev vaatepilt, aga ta, sinder, tabas ikka ära selle klõpsamise hetke ja lõpuks läks üldse minema objektiivi eest, no ei lasta rahus magada, ei lasta!
  Noores eas oli Roki ikka päris kuri võõraste peale ja ma pidin teda kogu aeg kraedpidi kinni hoidma, kui keegi tuli.Tõsi, lastele on ta alati hea olnud. Tütre kaksikute käimaõppimine ja Roki eneseavastamise aeg langesid kokku, no nii naljakas oli, kui kaks poisikest ukerdasid lumehanges ja vaene koer enam ei teadnud, kumba püsti tirida, juba oli teine siruli.
Istus siis lõpuks maha ja hakkas uluma suurest meeleheitest- tulge no ometi keegi appi!
  Ajapikku õppis Roki hulga trikke, et ikka tähelepanu keskpunktis olla.Meie "leivanumber" on lendav koer- Roki hoiab kõvasti mõnest toekamast tokist kinni ja mõni tugevam mees keerutab teda- ega ta lahti ei lase, ükskõik kui kõrgele keerutatakse. Redelit mööda ronib- nüüd küll enam mitte nii meelsasti, aga suure palumise peale teeb ikka ära. Oskab vägikaigast vedada ja köieveos on asendamatu meeskonnaliige. Muidugi igasuguste lendavate objektide järele jooksmine on meelistegevus ja igasugu võsa harvendada pole ka tema suurte hammaste jaoks probleem. Pallidega on eriline suhe- pallimäng on ikka igavesti vahva, eriti jalgpall, kus saab palli mängijate eest ära näpata ja sellega uhkesti ringi joosta. Kui me veel asulas elasime, käis Roki omapead lustimas, kadus mu töökohast vaikselt ära ja lõbustas töökoja rahvast oma trikkidega.Lastest ei saanud ta ikka üle ega ümber, kui õue ei lubatud, istus aknalaual ja jälgis hoolega oma sõpru ja hoidku, kui mõni kukkus, aknalt hakkas kohe hädaldamist kostma- oh, ah- täpselt nagu inimene. Siinkohal tervitused väikesele Triinule, kes nüüd on juba kena neiu- tema oli esimene võõras laps, kes hullu Rokiga toime tuli- ise koerast kaks korda väiksem, aga koer kuuletus talle ideaalselt, kogu aeg nad kahekesi kõndisid, vahel Triinu lohisemas koera järel, vahel tiris jälle tüdruk koera, aga mul ei tulnud iial mõtetki, et need kaks omavahel hakkama ei saaks.Mindi metsa alla, seal mängiti siis palli- lapsed loopisid ja Roki ringi keskel püüdis kõigest hingest.Emad olid algul ikka väikeses paanikas- kuni nägid, kuidas koer lastega käitub. Roki oskab isegi õhupalliga õrnalt-hellalt ümber käia ja et ta mõnele endast väiksemale haiget teeks, on mõeldamatu.
  Nüüd siis meil eriti laste seltskonda ei ole, kui just lapselapsed külas pole ja koeral vahel väga igav.Olen teda siis mõnikord tööle kaasa võtnud. Töötan hooldekodus ja otse loomulik, et vanainimesed väga igatsevad loomade järele- peaaegu kõigil on ikka koerake või kass maha jäänud...Mind paneb alati imestama, kuidas Roki nii täpselt teab, kelle juurde just minna ja pea sülle panna või suisa sülle pugeda, vanuritel silmad märjad ja Rokikesele saadetakse ikka alati terviseid. Meil on oma programm ka, mida esitame, ega me spetsiaalselt ei ole harjutanud midagi, aga on mõned võtmesõnad, mida koer jutu seest ära tabab ja eraldi käsku ei ole vaja anda, nii ma siis räägin, et tere, see on Roki, ta on meil väga ilus koer, aga tal on väga rõve saba... koer muidugi ajab kiiruga saba taga, siis kuuleb, et tema unistuseks on saada elektrikuks ja juba harjutamiseks ronib redelit mööda- siis on vaja ruttu redeli otsa ronida, siis tuleb liinialuseid puhastada ja "koledad oksad" koos juurtega välja rebida ja ilusti prügikasti tassida ja kui töö on tehtud, siis võib ju ka puhata ja sporti teha- vägikaigast vedada või vettehüppeid sooritada- kasvõi redeli otsast. Asja juures ongi see iva, et mina jutustan ja koer talitab omasoodu, kuuleb jälle järgmise sõna ära ja läheb uuele ülesandele. Jah, staariverd on Rokil kõvasti ja mida rohkem publikut, seda paremini esineb.Ma vahel ikka vaatan tõupuhtaid saksa lambakoeri ja mõtlen, et on ikka uimerdised.Ärgu siinkohal sakslaste peremehed solvugu, lihtsalt Roki kiirus ja reaktsioon on hoopis teisest klassist, üks sakslane tema kõrval on nagu uneskõndija.Ma olen alati unistanud koos Rokiga sattuda ehtsale takistusrajale, ma ikka kujutan ette, et ta teeks selle puhtalt läbi  esimesel katsel, seda lihtsalt loomulikust intelligentsist, ainukeseks takistuseks saaks barjäär, ta lihtsalt ei ole hüpanud läbipaistmatu takistuse peale ja peaks vist enne jälgima, kuidas päris koerad seda teevad.Aga ei ole ette tulnud. Kui telekast tuli "auh-shou", siis me need trikid tegime kõik järele, muidugi omamoodi- ma ainult pidin koerale arusaadavalt seletama, mida ma temalt tahan. Roki on väga püüdlik ja töökas ja alati valmis nagu noor pioneer.
  Nii ongi, et vahel tuleb meie ellu midagi väga erilist- minu elus on see imelik loom.Lapsed vahel ütlevad, et mutt, sa armastad koera rohkem kui meid, ma saan ainult pareerida, et koer ka armastab mind rohkem kui teie- ta ei keera mulle kunagi ühtegi käkki...Nüüd on Roki juba eakas ja ma ikka mõtlen juba hirmuga, missugune saab olema see päev, kui teda enam minu kõrval ei ole.Loodan, et see ei juhtu veel niipea.

   Aga Friida tegemistest ka natuke- lapsed aina kasvavad ja nüüd on üks neist endale juba nime ära teeninud- teistest palju suurem, jämeda peaga ja ülbe elukas, kes vahetpidamata mögiseb, uriseb ja haukuda üritab- see on siis van Diesel. Teistel ma veel eriti vahet ei tee, üks vurisev ja turtsuv must hunnik...Varsti-varsti on neil silmad peas ja maailm ees lahti.

Head uudised.

Hakkab meie elukene rööbastesse tiksuma, täna sain kinnituse, et meie kutsude vaktsineerimist ja kiibistamist sponsoreeritakse, mille üle olen ülimalt rõõmus, see oligi kõige suurem probleem. Päev läks kohe palju ilusamaks.Aitäh neile headele abilistele, kes meie kutsu saatusest osa võtavad, nüüd siis on päris kindel, et varjupaika Friida ja tema laste tee kindlasti ei vii.
  Mõned tähelepanekud-Friidal on veider komme koguda oma lapsed esikäppade vahele ja seal neid siis hoida ja jälgida. Sööma ikka lubatakse, siis aga kogub Friida jälle lapsed kokku.
  Esimese suurema kulutuse ka tegime , tuli osta tolmuimeja, Roki karvu oli suht lihtsam kokku korjata, Friida omad lausa hõljuvad õhus. Ei tea, kas veel kutsikakarv, et nii pehmed ja kerged. Igatahes muutus elu ilma kodutehnikata päris võimatuks. Pesaks kohandatud madrats rändas ka aia otsa kuivama ning nüüd tuleb koeraperel mõnda aega vana vatikuue peal läbi ajada. Aga pole viga. Mõne päeva kannatavad ära.
  Nimekonkursile ka nimesid laekunud, aitäh, ja mõned olid päris huvitavad, eks ma nüüd teen siis nimekirja ja hakkan vaatama, kes on kes, päris lampi ma nimesid ei pane, nimi tuleb välja teenida. Üks kutsikas igatahes viriseb või uriseb vahetpidamata, kindlasti on ta igavene tropp, eks siis näe, milline nimi tema oma saab olema.

Neid on viis!

Lühidalt siis üleeilse õhtu ja öö sündmustest. Järgmiste kutsikatega ei tekkinud Friidal enam probleeme, need said ilusti vastu võetud ja puhtaks lakutud.Kokku siis viis väikest koerahakatist, kõik mustad kui vanakuradid.Mõned pruunikad laigud ka käppadel, rinnal ja põskedel.Tunduvad kõik "nelja silmaga" olevat, seega lootust, et kasvavad targad koerad, nii vanarahvas räägib.Neli poissi ja üks väike tüdruk.Urisevad ja virisevad, kogu aeg on tunne, et keegi tallab vokki nurgas.Friida on väga armastav ema, tal pole aega süüagi, peab ruttu-ruttu laste juurde tagasi heitma, toit on küll lausa voodisse serveeritud, aga ikka pole aega. Vaatab ja imetleb oma kutsikaid ja truu abilise Roki peale isegi uriseb.
 Nüüd siis vist on aeg nimekonkurss välja kuulutada- öelge mulle viis ilusat koeralapse nime!Lapsed arvatavasti kasvavad suureks, nii et tipad ja tibud on välistatud.Ka on kõigil üksjagu jämedad ninad, küllap tulevad koleda lõustaga suured koerad.
 Ning jõulude paiku hakkavad need koeralapsed endale kodu otsima, kõik viis, sest meie väiksesse elamisse nad kindlasti jääda ei saa.

Oh issand, mis meil on!

Reportaaz läbi Roki silmade.

Täna see siis juhtuski. Friida tuias päev otsa hädise näoga ringi ja kükitas igal pool. Käisin aga järel ja nuusutasin hoolega üle.Lõpuks ta enam ei kükitanud, läks ja heitis oma asemele.Ega ma loll ole, ma tean küll, kuidas kutsikaid ja kassipoegi saadakse.See tobuke aga ei teadnud muidugi midagi, kui lõpuks tagumikust midagi kukkus, siis hüppas suure hirmuga diivani otsa, sealt siis perenaine tiris teda maha ja mõlemad karjusid.Laps muidugi unustati põrandale ja seal ta siis vääksus. Ega ma ennast vägisi ei toppinud, aga keegi ju pidi ta asemele tõstma ja üle lakkuma

Lõpuks siis märkas Friida ka, et ta on kogemata emaks saanud ja tuli oma ihuvilja nuusutama. Nügisin lapse talle lähemale ja näitasin ette, mida tegema peab, lõpuks ometi hakkas tema ka lakkuma. Mina muidugi olin jõudnud suurema löga ära koristada.
  Öö on veel ees ja tegemist tuleb ehk juurde.Väga imelik, et see laps Friidal selline äbarik on- nagu kassipoeg. Oh kurat küll, äkki tuleb neid veel...Aga äkki patustas ta taksiga?
 Aga te võite meile juba PALJU ÕNNE soovida.

Kahtlased sõbrad

 Lõpuks ometi siis sain nii targaks, et suutsin mõned pildid siia blogisse ümber vedada. Juttu tuleb siis jälle Rokist, sest Friidast ikka veel uudiseid kirjutada ei saa, lakub hoolega ennast ja naerab mulle näkku- oota, oota, küll ma ise tean, mida ja millal teen...

  Alustame siis päris algusest, kui Roki hakkas imelikke tutvusi sobitama. Esimene suur ehmatus tabas mind ühel metsaskäigul, kui tagasi vaadates nägin jahiasendisse tardunud koera, kes ikka ja jälle üritas napsata midagi mätta seest. Läksin lähemale ja oh õudust- mätta otsas oli pisike rästik end püsti ajanud ja nii nad Rokiga kemplesid- kes on kiirem. Roki üritas ussikesele "pihta saada" ja uss muidugi jahtis koera nina.Tirisin Roki kiiresti minema, aga ega ta siis tulla ei tahtnud, sirutas sõrad vastu ja kippus tagasi- tal oli ometi nii tore uus sõber, kes temaga mängida tahtis!
  Natuke maad edasi liikunud, jõudsime lagendikule, kus liikus omapäi väga suurt kasvu ja ähvardava olekuga rotveiler, Rokist ikka tublisti suurem. Ilmselgelt oli loom jahil ja otsis parajat vastast.Mulle küll ajas see elukas hirmu nahka, kuigi ma koeri ei karda. Aga kus Roki- lendas minema nagu

nool ja otsejoones rotika juurde.Tuli küll selline tunne, et see nüüd mu koera viimane tunnike, rotikas muidugi võttis rõõmsalt võitluspoosi sisse ja valmistus hüppama. Siis jõudis temani Roki lõhn, viivuke enne Rokit ennast.Rotveiler tardus paigale ja kui ma ikka päris õigesti nägin, pissis ennast täis. Roki ei teinud sellest numbrit. madistas rõõmsalt vaese rotika kallal ja ei tahtnud kuidagi ära tulla.
   Vaid mõni päev hiljem lausa kodu ukse ees leidis Roki uue vingerdava sõbra, kes seekord oli veidi täiskasvanud ja koerast kiirem ja kogenum. Roki ninast kinni napsata ei valmistanud talle mingit probleemi.Mina sain asjast aimu koera suure hädakisa peale, Roki ei suutnud enam jalul seista ja tuli roomates läve poole.Õnneks oli meil hea tuttav arstionu, kes juba kord Roki elu päästnud, tema tuli tiheda liiklusega maanteed mööda küll liiremini, kui päris kiirabi jõudnud oleks. Roki sai oma süstid.Muidugi oli vaesekesel nina paistes veel mitu päeva ning ei saanud suhu võtta paksu ega vedelat. Omamoodi naljakas oli vaadata seda uimast looma, lõug ripakil ringi tuikumas, aga terveks ta sai ja ega ta ei jätnud seda sõprade otsimist.

  Nüüd on küll meie oja pilt, aga ma ikka enne räägin
ühe linnuloo vahele, kui sellest ojast juttu tuleb.Järje-
kordsel jalutuskäigul nägin jälle Rokit põõsa all midagi uudistamas. Seekord oli see hallrästa poeg. Eks Roki leidis vaese linnukese omapead ringi ukerdamas ja proovis teda aidata. Üritas linnupoega õrnalt suhu võtta, et paremasse kohta viia, kus see pistis röökima...Koeral vajus ehmatusest suu lahti.Rahustuseks siis lakkus rästapoju hoolega üle. Tirisin ta jälle eemale ja mõtlesin, et ei tea, mida see linnuema selle tatise lapsega nüüd küll tegema peaks...
  Ja jõudsimegi oja äärde välja. See on mõrsjaoja ja asub meie sauna taga, legend räägib, et kaks külameest ei jõudnud kuidagi omavahel pruuti jagada, siis olla pruut kahe hobuse vahele
seotud ja pooleks tõmmatud- pool sulle, pool mulle...jube lugu igatahes, aga
 niisuguse loo ma ühest kodukandi lugude raamatust leidsin.Armastusest tuleb juttu siingi, aga Roki käitus küll veitsa paremini, kui pahad külamehed...Kevadeti on meie ojas alati suurvesi ja muidugi tuhat konna, kes siin oma mesinädalaid veedavad.Rokile meeldis konni vaadata, kui need ojas oma konnaasju ajasid.Siis aga ronisid rumalad loomad kaldale ja veel üksteise seljas...Konn ju veeloom ja kuivale maale sattunud isendid tuleb ruttu päästa. Rokikene siis töötaski hoolega mitu päeva- võttis aga konnad õrnalt hambusse ja tassis ojasse tagasi.Konnad olid kole pahased, aga Roki ju teadis

paremini, mis konnadele hea on.

  Sealsamas sauna taga elab pardipere, neid on vaja igal suvel kaitsta.Partidel kah asi selge- kui silmapiirile ilmub mõni kass, tõstetakse suurt kisa  ja Roki tolmab ummisjalu sõpru päästma ja paha kassi taga ajama.Hoopis isemoodi lugu on kobrastega, need on ka sauna taga mõnusa äraolemiskoha leidnud ja korraliku tammi paika pannud.Igal aastal jõululaupäeval käib Roki nendega ujumas.Ega ma pimedas ei näe ja ligi need elukad ei lase, aga alt sauna juurest kostab aina mauh ja mauh ja suur solin ja lõpuks ilmub läbimärg ja õnnelik koer, koprad jäävad edasi solistama.See on tegelikult üks suur mõistatus, kuidas Rokil õnnestus sõbruneda nii ettevaatlike loomadega, kes muidu ennast ikka naljalt ei näita.Aga meie koprad olid sel aastal isegi jaanitulel- peanupud veest väjas, vahtisid hoolega, mida tehakse.

  Kaks sõpra on meil veel- talvised sõbrad.Magamistoa akna all on õunapuu, sinna jätame alati lehehunniku lume alla ja sinna käib magama ja sööma ilus suur metskits.Jänkupoiss ka kepsutab ringi. Suvel neid näha ei ole, siis on metsas parem, aga kui lumi maha tuleb, on nad jälle kohal ja pole probleemi, et aias jalutab ringi koer, nii on julgem ja turvalisem tunne.

  Lõpetuseks siis üks naljakas lugu ka -hiirtega on meil igavene jama- ega kassid hiiri püüda ei tohi, kui koer näeb. Leidiski Roki vetsust hiirepoisi, oh seda õnne! Uus ilus väike sõber. Roki liputas saba, nii et taguots vänderdas ja sõpruse kinnituseks otsustas ühe tatise musi teha. Hiirekesele asi ei meeldinud ja hammustas Roki ninaotsa katki. Koer hädaldas nagu inimene- oih, aih! Aga uus sõber oli sel ajal juba päästva uru leidnud...