Terve öö ja päeva oleme nüüd Friida kutsikaid oodanud, aga ei midagi.Küllap ma olen ka päris algaja sel alal, suuremate loomadega on kogemusi.Koer aina muliseb ja kogu aeg on selline tunne, et nüüd veed voolavad, aga võta näpust...Ei tea, kaua see ootamine veel kestab.
Paistab, et Friidalgi on omad mured.Oli juba selline tunne, et on kodunenud, nüüd pikutab väravas ja saadab pika pilguga iga mööduvat autot...Küllap loodab, et peremees tuleb ja aitab sel raskel ajal.Halb on vaadata, aga arvan, et kui kutsikad käes, siis on tal muudki teha, kui nukrutseda.Rokil on ka suur mure.Naabruses on emasel koeral innaaeg ja Roki, vaeseke, peab ketis olema.Istub kuudi otsas ja laulab oma armulaulu.Ei söö, ei joo.Kõhnaks jäänud ja õnnetu.Mis teha...
Räägingi Roki lugu edasi.
Aasta vanuses oli Roki ilus hundivärvides elukas.Tervis ikka kehvakene, haigushood käisid regulaarselt igal kuul, söötsin ainult pudruga, mitte midagi seedida ei suutnud.Lõpuks läks asi nii hulluks, et kaalusin juba magamapanekut.Siis leidsime loomaarsti, kes soovitas minna riski peale, tema arvates oli Rokil maks läbi või siis haige kõhunääre.Hakkas ravima, kui oleks olnud tegemist maksaga, oleks koer kohe surnud.Aga koer hakkas tasapisi paranena.Sellest perioodist ei tahagi kirjutada, nii palju pisaraid ja meeleheidet.Kõige raskem oli vaadata, kuidas koer end tuikudes jalule ajas, ikka valmis tööd tegema, ikka valmis minema...Paar aastat kulus, enne, kui võisin nentida, et see haigus on seljatatud.
Umbes sel ajal tegi Roki oma teise kangelasteo- leidis ja päästis külmumisest noore mehe.
Ma ei tea ühtegi nii töökat koera, ta seadis ise endale ülesandeid, mida väga täpselt täitis.Töötasime sel ajal laudas, Roki pidas korda.Minutipealt, kell kuus hommikul olid lehmad jahujagamiseks püsti, koer aina leekis edasi-tagasi ja vaatas, et kõik viisakalt sööksid, mitte teiste eest ei ahmiks.Vasikaid oli vaja vastu võtta ja puhtaks lakkuda, ketist lahti pääsenud loomi kohale ajada, haiged loomad üles leida ja mulle ette näidata.Kui veterinaar tuli, oli talgi abi vaja, kui mõni lehm tõusta ei tahtnud.Ühesõnaga Roki rahmeldas ööd ja päevad.Ülemused hoidsid kahe käega pead kinni, aga sõralised Rokit ei kartnud. Jõi vasikatega ühest nõust ja hoidis neid.Kord juhtus, et üks vasikas suri. Rokil oli sõber- vigaste jalgadega vasikas, kes meil vabapidamisel oli ja koos koeraga ringi jalutas.Nad siis kahekesi läksid heitsid selle surnud vasika peale, nagu oleks soojendanud teda.Neid laudalugusid võiks lõputult rääkida.
Siis aga toimus Rokis suur muutus.Suri mu esimene abikaasa, kes oli 6 aastat voodihaige olnud ja kuidagi läks nii, et ma olin küll kogu aeg kõrval, aga täpselt sel surmahetkel olin köögis ja mehe juures oli ainult koer.Ma ei taha öelda, et juhtus midagi müstilist, ma eriti ei usu selliseid asju, aga sellest päevast muutusid Roki silmad.Inimese silmadesse tulevad "surmavarjud", sellised mustjad plekid ümber iirise, vähemalt mu mehel olid sellised ja siis järsku olid Rokil ka.On tänaseni. Ning sellest päevast ei lasnud ta mu pealt enam silmi. Kui ta enne mind väga hoidis, siis sellest ajast muutus see lausa maaniaks.Koeral ei olnud enam mingit oma elu, ta elas ja hingas ainult minu jaoks.Kui pidi koju jääma, siis lamas laua all ja ei reageerinud millelegi, mõnikord märatses ja sõi uksepiida ära...Kui ma olin kurb, tuli istus mu kõrvale diivanile, pani käpa mulle ümber õlgade ja vaatas silma. Nagu inimene. Arvan, et mingi ülesande ta ikka sai.Kaitsta ja hoida.Igatahes ei olnud see enam normaalne, kui väga ta mind hoidis.
Poolteist aastat hiljem leidsin inimese, kes mulle väga armsaks sai, igal tütarlapsel on ju oma unistuste prints, elus enamasti me kõnnime neist mööda või ei kohtagi iial. Mul vedas ja kohtasin ja tundsime teineteist ära. Aga sellest tuli ikka väga suur tragöödia.Roki tunnetas kohe rivaali ja oli leppimatu.Päris mitu kuud võitlesime koeraga, kes meil kohe sugugi kurameerida ei lubanud.Olukord oli ikka väga hull ja tundus, et sellest ei tulegi midagi, aga kui mu väljavalitu esimest korda minu juurde jäi, tuli koer meid nuusutama, lõin talle kergelt vastu nina ja sellega oligi kõik.Mitte iial ei ole ta enam vastumeelsust näidanud.Võimuvõitlus muidugi kestis veel tükk aega, käskisin mehel endale kindlaks jääda ja mitte järele anda, siis juhtus sageli, et mees karjus ja koer haukus vastu laua alt. Lõpuks aga ostsime oma majakese, ma leidsin teise töö ja kui ma öösel tööl pidin olema, magasid need kaks vaenlast teineteise kaisus ja ootasid mind kahekesi.
Uues kohas hakkas Rokil väga igav, tööd enam ei olnud.Võtsime siis kanad- koeral oli jälle tegevust.Kanad ju lollid loomad- mitte ei oska ilusti ritta seista, kui süüa antakse, munevad, kuhu juhtub, kuked kaklevad...Vahel lendasid kanad aedikust välja, siis Roki püüdis neid tagasi toimetada, nügis ninaga ja patsutas käpaga.Tihtilugu leidsin aediku äärest mõne üleni porise linnu, tiivad laiali, nokk ripakil.Aga iial ei olnud neil ühtegi kriimu.Kuivasid ära ja munesid rõõmsalt edasi.Hiljem olid juba nii harjunud, et enam ei põgenenudki koera eest, viskasid kohe lösakile.
Nii me siis nüüd elamegi.Rokile meeldib tabureil istuda ja aknast välja vaadata. Teistel istuvad vanaeided akna peal, meil koer. Kui keegi koputab, siis ta läheb ka kohe aknast vaatama, mis siis, et inimene juba toas.
Eks ma räägin neid Roki-lugusid veel, sellest loomast võib lõputult rääkida, tema kahtlastest sõpradest.Aga sellest teine kord, nüüd tuleb koerad tuppa magama lasta.
Paistab, et Friidalgi on omad mured.Oli juba selline tunne, et on kodunenud, nüüd pikutab väravas ja saadab pika pilguga iga mööduvat autot...Küllap loodab, et peremees tuleb ja aitab sel raskel ajal.Halb on vaadata, aga arvan, et kui kutsikad käes, siis on tal muudki teha, kui nukrutseda.Rokil on ka suur mure.Naabruses on emasel koeral innaaeg ja Roki, vaeseke, peab ketis olema.Istub kuudi otsas ja laulab oma armulaulu.Ei söö, ei joo.Kõhnaks jäänud ja õnnetu.Mis teha...
Räägingi Roki lugu edasi.
Aasta vanuses oli Roki ilus hundivärvides elukas.Tervis ikka kehvakene, haigushood käisid regulaarselt igal kuul, söötsin ainult pudruga, mitte midagi seedida ei suutnud.Lõpuks läks asi nii hulluks, et kaalusin juba magamapanekut.Siis leidsime loomaarsti, kes soovitas minna riski peale, tema arvates oli Rokil maks läbi või siis haige kõhunääre.Hakkas ravima, kui oleks olnud tegemist maksaga, oleks koer kohe surnud.Aga koer hakkas tasapisi paranena.Sellest perioodist ei tahagi kirjutada, nii palju pisaraid ja meeleheidet.Kõige raskem oli vaadata, kuidas koer end tuikudes jalule ajas, ikka valmis tööd tegema, ikka valmis minema...Paar aastat kulus, enne, kui võisin nentida, et see haigus on seljatatud.
Umbes sel ajal tegi Roki oma teise kangelasteo- leidis ja päästis külmumisest noore mehe.
Ma ei tea ühtegi nii töökat koera, ta seadis ise endale ülesandeid, mida väga täpselt täitis.Töötasime sel ajal laudas, Roki pidas korda.Minutipealt, kell kuus hommikul olid lehmad jahujagamiseks püsti, koer aina leekis edasi-tagasi ja vaatas, et kõik viisakalt sööksid, mitte teiste eest ei ahmiks.Vasikaid oli vaja vastu võtta ja puhtaks lakkuda, ketist lahti pääsenud loomi kohale ajada, haiged loomad üles leida ja mulle ette näidata.Kui veterinaar tuli, oli talgi abi vaja, kui mõni lehm tõusta ei tahtnud.Ühesõnaga Roki rahmeldas ööd ja päevad.Ülemused hoidsid kahe käega pead kinni, aga sõralised Rokit ei kartnud. Jõi vasikatega ühest nõust ja hoidis neid.Kord juhtus, et üks vasikas suri. Rokil oli sõber- vigaste jalgadega vasikas, kes meil vabapidamisel oli ja koos koeraga ringi jalutas.Nad siis kahekesi läksid heitsid selle surnud vasika peale, nagu oleks soojendanud teda.Neid laudalugusid võiks lõputult rääkida.
Siis aga toimus Rokis suur muutus.Suri mu esimene abikaasa, kes oli 6 aastat voodihaige olnud ja kuidagi läks nii, et ma olin küll kogu aeg kõrval, aga täpselt sel surmahetkel olin köögis ja mehe juures oli ainult koer.Ma ei taha öelda, et juhtus midagi müstilist, ma eriti ei usu selliseid asju, aga sellest päevast muutusid Roki silmad.Inimese silmadesse tulevad "surmavarjud", sellised mustjad plekid ümber iirise, vähemalt mu mehel olid sellised ja siis järsku olid Rokil ka.On tänaseni. Ning sellest päevast ei lasnud ta mu pealt enam silmi. Kui ta enne mind väga hoidis, siis sellest ajast muutus see lausa maaniaks.Koeral ei olnud enam mingit oma elu, ta elas ja hingas ainult minu jaoks.Kui pidi koju jääma, siis lamas laua all ja ei reageerinud millelegi, mõnikord märatses ja sõi uksepiida ära...Kui ma olin kurb, tuli istus mu kõrvale diivanile, pani käpa mulle ümber õlgade ja vaatas silma. Nagu inimene. Arvan, et mingi ülesande ta ikka sai.Kaitsta ja hoida.Igatahes ei olnud see enam normaalne, kui väga ta mind hoidis.
Poolteist aastat hiljem leidsin inimese, kes mulle väga armsaks sai, igal tütarlapsel on ju oma unistuste prints, elus enamasti me kõnnime neist mööda või ei kohtagi iial. Mul vedas ja kohtasin ja tundsime teineteist ära. Aga sellest tuli ikka väga suur tragöödia.Roki tunnetas kohe rivaali ja oli leppimatu.Päris mitu kuud võitlesime koeraga, kes meil kohe sugugi kurameerida ei lubanud.Olukord oli ikka väga hull ja tundus, et sellest ei tulegi midagi, aga kui mu väljavalitu esimest korda minu juurde jäi, tuli koer meid nuusutama, lõin talle kergelt vastu nina ja sellega oligi kõik.Mitte iial ei ole ta enam vastumeelsust näidanud.Võimuvõitlus muidugi kestis veel tükk aega, käskisin mehel endale kindlaks jääda ja mitte järele anda, siis juhtus sageli, et mees karjus ja koer haukus vastu laua alt. Lõpuks aga ostsime oma majakese, ma leidsin teise töö ja kui ma öösel tööl pidin olema, magasid need kaks vaenlast teineteise kaisus ja ootasid mind kahekesi.
Uues kohas hakkas Rokil väga igav, tööd enam ei olnud.Võtsime siis kanad- koeral oli jälle tegevust.Kanad ju lollid loomad- mitte ei oska ilusti ritta seista, kui süüa antakse, munevad, kuhu juhtub, kuked kaklevad...Vahel lendasid kanad aedikust välja, siis Roki püüdis neid tagasi toimetada, nügis ninaga ja patsutas käpaga.Tihtilugu leidsin aediku äärest mõne üleni porise linnu, tiivad laiali, nokk ripakil.Aga iial ei olnud neil ühtegi kriimu.Kuivasid ära ja munesid rõõmsalt edasi.Hiljem olid juba nii harjunud, et enam ei põgenenudki koera eest, viskasid kohe lösakile.
Nii me siis nüüd elamegi.Rokile meeldib tabureil istuda ja aknast välja vaadata. Teistel istuvad vanaeided akna peal, meil koer. Kui keegi koputab, siis ta läheb ka kohe aknast vaatama, mis siis, et inimene juba toas.
Eks ma räägin neid Roki-lugusid veel, sellest loomast võib lõputult rääkida, tema kahtlastest sõpradest.Aga sellest teine kord, nüüd tuleb koerad tuppa magama lasta.
No comments:
Post a Comment