Esimest korda kohtusime Rokiga, kui ta oli nii pisike, et veeres ringi nagu hall mätas.Ei virisenud, ei otsinud ema taga, käis nurki mööda ja ei pööranud kellelegi tähelepanu.Mu esimene mõte oli, et sellest tuleb tõeliselt vahva koer.Aga ühest kodust oli see pallike juba välja pukseeritud ja edasi kingitud.Ka teises kodus ei olnud tal pikka olemist- kuri, räpane ja taipamatu loom ei sobinud ja oli isegi ohtlik lapsele.Nii ta siis minu juurde jõudis, juba nädal aega peale esimest kohtumist.Päris beebi veel, aga juba kõlbmatuks tunnistatud.Ei olnud meilgi kerge.Hilissügisene kutsikas tuli kööki elama panna, puhtust pidama ei õppinud ta poole aasta jooksul, igal hommikul koristasin miinivälja.Kui mõni paberitükk või ajaleht ripakile jäi, siis hekseldas ta selle imepeeneks ja köögist oli kui lumetorm üle käinud.Põrandapühkimine oli tõeline katsumus- koerake kihutas lõrisedes ringi ja päästis oma "varandust". Kõige hullem oli aga söötmisega, alati oli tunne, et kaussi ei saa ettegi panna, enne hammustatakse mul käed otsast.Istusin koera juures ja rääkisin, rääkisin, rääkisin...Ma ei löönud teda kordagi, ta oli juba varem piisavalt saanud.Tundus, et pingutused jooksevad liiva ja loom muutub tõeliselt ohtlikuks. Siis hakkasingi tema päritolu uurima.Esimene mõte oli, et ta pärineb nendest elukatest, keda nõukaajal tunti kaukaasia lambakoertena ja keda sai ainult puuris pidada, ühtepuhku ründasid nad nii peremehi kui lapsi.Koledad elukad olid.Tegelikult selgus, et asi on teisiti, aga sama hull. Roki emme elas Lõuna Eesti metsatalus ja see oli tal juba mitmes sats kutsikad metsast muretseda.Mis eelmistest sai, pole teada, ilmselt nad täisikka ei jõudnud. Siis hakkasin aru saama, miks külakoerad Roki läheduses kivistuvad või kilades põgenevad. Rokil tõesti puudub spetsiifiline koera lõhn, tema lõhn meenutab natuke triikimist, natuke sammalt, natuke vabaduse tunnet.
Sel hetkel oli küll loobumise tunne.Mõistsin, et sellest elukast ei saa iial korralikku kodukoera. Siis tuli haigus.Meil oli sel ajal ka väike nähvits Chappi, see oli igavene varganägu ja vedas koju igasugu manti.Arvatavasti leidis ta seekord väga paha asja ja Roki pistis selle naha vahele.Kutsikas jäi väga haigeks, lamas ja oksendas, ei võtnud ei vett ega piima, loomatohter soovitas kefiiri, aga loomake ei suutnud selle poole vaadatagi.Kaks nädalat istusin ööd koera juures, nutsin ja palusin- ära sure.Jalule tõustes oli ta luukõhn ja tuikus, aga särtsu täis, ise tuikus, aga ikka haukus.Sellest haiguse ajast sai Rokist minu koer.Selgus, et ta on väga andekas õpilane ja silmad ainult minu peal püsisidki- mida me nüüd teeme? Ma ei ole talle iial ühtegi maiustust ega meelehead andnud õppimise eest, kõik, mida ta oskab, õppis ta selgeks iseenesest ja puhtast rõõmust. Esimene suurem üritus oli puude tuppa kandmine- Roki haaras ikka kõige suurema ja raskema halu ja tiris nagu jaksas.Siis juhtuski järgmine õnnetus- üks halg prantsatas käpa peale ning purustas varba- küüs rippus ainult naha otsas.Nutsime kahekesi ja lõikasime selle küünekääridega maha, panime jala ilusti sidemesse, Roki läks siis naabritädi ukse taha, tõstis oma helevalges sidemes käpakese kõrgele ja nuttis kõva häälega. Naabritädi tuli välja, lohutas kutsikat ja pakkus talle ikka midagi head. See naabritädi kutsus Rokit Rexiks või komissariks ja taevas küll, kui õigus tal oli!
Sügisel, kui Roki juba päris suur oli, läks see tädi metsa ja enam tagasi ei tulnud. Otsima mindi juba pimedas,Roki kõige ees. Roki ta leidiski, lamamas rahulikult pehmel samblal. Teist korda tuli Rokil veel metsas käia sel ööl, siis juba politseinikega. Neile avaldas muljet, et koer, kes keti otsas vahutas ja lõrises, unustas tööd tehes inimeste juuresolu ja ei pööranud kellelegi tähelepanu. Rokit kutsuti politsei palgale. Sellest me keeldusime, sest teenistuskoer peab ju kõrval käima ja muid trikke tegema, Roki oli karja juht ning sedasorti alandustest keeldus.Mul ei ole tänini korda läinud teda jala kõrvale sundida.Ka oma trikke teeb ta teisiti, kui teised koerad- kui saab mingi ülesande, siis ta mõtleb, kuidas seda sooritada.Ma ikka meelega annan talle mõtlemisainet- panen näiteks küpsise kapi otsa ja tükk aega ikka kulub, aga lõpuks ronib koer tugitooli seljatoe peale ja saab küpsise kätte.Sedalaadi ülesanded.Toki kättetoomise teeme ka alati võimalikult keeruliseks ja, ausõna, ta on selle järele nii puu otsa roninud kui mööda majaseina üles jooksnud.Mitu korda üritas, kuni leidis õige nurga, kust kõige kõrgemale suutis joosta.
Ujumisest peab ka rääkima.Meie üürimajas oli kelder, mida tühjaks pumbata ei õnnestunudki, nii et lõpuks loobusime ja jätsme asjad nii, nagu nad olid.Vett oli kogu aeg nii poolteise meetri jagu, sama palju kui kaevuski.Kaev oli allika peal ja kogu aeg pilgeni täis.Vaat sinna keldrisse tillukesel Rokil õnnestuski sisse murda.Õhutusava ees oli põhku täistopitud kott ja selle peale tõesti keegi ei tulnud, et mõni loll loom selle koti eest ära rebida jaksab, see oli ikka kindlalt kinni.Aga ühel päeval kuulsin põranda alt solinat, nii kahtlast solinat, et rebisin kiiresti luugi lahti ja seal ta oli... Rippus mingi ujuva lauatüki küljes.Üritasin käsi alla sirutada, koerake lasi lauatükist lahti ja ujus mulle vastu, aga ma ei küündinud temani. Poeg tuli appi, hoidsin teda jalgadest ja küünitasime uuesti. Roki jättis jälle oma laua ja ujus vastu. Nii me ta siis kätte saimegi.Ilma tema enda abita ei oleks see vist korda läinudki.Mässisin ta siis käteräti sisse ja soojendasin enda soojusega, koerake oigas ja vappus külmast, me ei tea, kui kaua ta seal külmas pimedas keldris oli.Vähemalt pool tundi kindlasti.Andsin aspiriini ja selle öö magas Roki minu kaisus.Hommikuks aga oli terve ja rõõmus, nagu poleks seda seiklust olnudki. Arvasin, et vette ei lähe see loom iial enam. Aga võta näpust. Kevadel läksime kalale, üle tammi, seal oli küll kunagi tee olnud, aga nüüd vaid relssidest karkass alles ja all vahutab vesi.Roki igatahes keeldus sellest koledast kohast üle minemast.Kui meie siiski teisele poole läksime, kuulsime selja tagant suurt plärtsatust, koer oli ülevalpool tammi vette hüpanud ja ujus tugevas voolus poolviltu üle jõe.Üllatunud kalamehed tõstsid õnged kõrgele ja kommenteerisid, et nii hullu koera pole nemad veel näinud. Sellest ajast ei saanud me Rokit veest eemale, ta ujus igas võimalikus kohas ja vahel tuli koer vägisi koju tirida, et end päris ära ei külmetaks.
Meie majas elas ka kass Tessa.Kah iseloomuga elukas ja väga osav trikitaja, ta oli võimeline lausa poole hüppe peal suunda muutma. Nad ikka kiusasid teineteist. Kui kass oma liivakasti kükitama läks, haaras Roki kastiäärest kinni ja hakkas selleka mööda kööki ringi kihutama, liiva lendas, suures hädas kass kastis küürus kui nõid luua seljas...Ega Tess võlgu ei jäänud. Passis momendi, kui koer diivanil rahulikult magas, hiilis ligi ja kargas kõigi kümne küünega teisele tagumikku. Roki muidugi prantsatas suure ehmatuse ja hädakisaga põrandale, kass aga juba magas oma padjal ja pilutas uniseid silmi- mis sa jälle lärmad? Selline ärategemine käis päevast päeva. Kui Tessa emaks sai, näitasin Rokile kassipoegi ja seletasin- näe, meie kiisud, ilusad kiisud, väikesed.... Roki lakkus hoolega kõik kiisud üle, nii et need tatist tilkusid. Kui kassiema jahile läks, tassis Roki tited ettevaatlikult oma pesasse ja lakkus neid seal. Tessa tuli koju, andis Rokile keretäie ja viis rüvetatud ja ilased lapsed koju tagasi. See partii kassipoegi kasvaski kuidagi punnsilmsed, vist suurest lakkumisest.
No comments:
Post a Comment