Saturday, October 22, 2011

Vanast peremehest...

Pesa Friidale sai siis tehtud.Mööbel ümber tõstetud.Elab elu/magamistoas, aga söömas peab käima köögis, nagu kõik tsiviliseeritud inimesed.Kui aeg käes, toome jooginõu "voodi" ette. Selgus, et Friida on väga korralik koer ja oma uue aseme võttis kohe tänulikult omaks.Jalutamast tulles läheb heidab kohe pikali. Aset tehes ei kraabi, nii et ei olnudki vaja mingit kotti madratsile õmmelda, piisas villasest tekist.Ongi lihtsam puhastada, saab iga päev puhtaks rapsida.Päris poegimiseks on kileriie ootel.
Mõtlen kogu aeg, et varem on see koer väga hoitud olnud.Kindlasti on tal olnud pesa, teda on õpetatud olema salliv teiste loomade suhtes ja pekstud teda kindlasti ei ole.Et meil on päris mitu looma, haaran teinekord harja, et köök "puhtaks pühkida" ja kõik see seltskond õue peletada..Oma koer ja kassid põgenevad tulisjalu, Friida ei tea ohust ei ööd ega mütsi, karglab rõõmsalt edasi.Mis muidugi ei tähenda, et ma oma loomi kaikaga tümitaksin, see on meie leppekeel.Friida jaoks aga haaran laualt ajalehe ja keeran rulli ja ülemeelik loom on otsekohe pikali ja ootab korraldust.Õigesti kasvatatud koer.
Esimene suurem tüli ka juba olnud ja iseloom on Friidalgi täiesti olemas.Kui eile hommikul krõbuskeid kaussi kallasin, ei olnud Rokil eriti isu, tuias ringi ja lõpuks otsustas, et Friida krõbuskid on kindlasti maitsvamad.Seadis oma pea ka kausi äärele ja hakkas hoiatavalt urisema, et mine nüüd minema, ma tahan siin süüa.Nuujah, Roki on Friida kõrval sulgkaallane, sai siis vaeseke kõva keretäie.Hambaid käiku ei lastud, tümitati ja materdati niisama. Roki karjus suures hädas, ega ma vahele ei läinud, sest mingit ohtu tegelikult ei olnud, välja arvatud pahupidi keeratud köök.Kaklus kestis umbes minuti, nüüd siis on seisukohad selged ja Roki peremehestaatus kadunud. Enam ta võõra kausi kallale ei tiku.Kusjuures päeval jagatakse toitu sõbralikult- ka kassidega. Aga kui ette antakse igaühele oma, siis olgu kord olla.
 Natuke tekitas muret ka- ega Friida ometi ei mõtle, et peale poegimist peab ta ka meile oma seisukohti selgitama? Tegelikult seda hirmu vist ei ole, ta ei ole inimese suhtes umbusklik, seda on olekust ja silmadest näha.Inimene ei ole talle haiget teinud. Ainult see üks kord.Kui ta külavahele jäeti.Nägijad on nüüd rääkinud, et esimesel päeval olla Friida üritanud kõigile autodele järele joosta....Kurb, see on nii kurb. Kunagi nägin ühte koera. Ilus hundikoer, noor, luukõhn, läks sihikindlalt mööda maanteed, nina maas jälge tabamas.Ta ei reageerinud millelegi, liikus autopiloodil,  ta oli tõesti näljast nõrkemas ja täiesti juhm.Aga ta läks ja läks, sest ta oli oma peremehe ära kaotanud, ta oli nii läbinisti süüdi ja õnnetu, see oli nii kaugele näha, see koera süü...Sellest päevast peale ma teangi, et koerad ei saa aru sellisest asjast nagu hülgamine. Koera jaoks on see vaid tema enda süü.Tegelikult oli see väga julm arusaamishetk, siiani tulevad mul judinad peale, kui see juhtum meelde tuleb.
Pidasime siin sõpradega aru ja mõtlesime, et paneks siia vahele lugusid meie küla leitud loomadest.Pilte ka muidugi.Friida ei ole ju ainuke.Hakkame sellega tasapisi tegelema ja vaatame, kas loomade praegused peremehed ka nõus on.
 Aga Friida tähtis päev on peagi saabumas, tissid juba pakatavad piimast.

1 comment:

  1. Sul on nii südamlik ja armas blogi. Omades isegi kahte koera, elan täiega Friidale kaasa. Ei saa aru inimestest, kes oma koerast jäädavalt lahti ütlevad. Kirjuta siis kutsikatest ka uudiseid! :)

    ReplyDelete