Kombed ja iseloomud.

Nagu isegi näha võite, on vaene Friida kutsikakuhja alla mattunud. See pilt on tehtud veel toa- päeval, tänaseks on ka õu vallutatud ning tuppa tullakse ainult magama.Junnikesed on unustatud, loigukesi ikka veel vahel juhtub, aga elu on juba palju ilusam.Iga päevaga koerakeste kannatus kasvab ja varsti ehk saab ka öö kuivalt mööda.Täna siis esimene päev, kui julgetakse ka omaette õue mängima minna ja ei karjuta toa ukse taga.Kõvem hääl kostis alles lõuna ajal, kui kõhukesed tühjaks läksid.Harjunud juba, et kolm korda päevas antakse süüa, teavad, millal hädaldama tulla.

 Selle pildi peal esimene kord, kui Roki mängida üritab kutsikatega, ta ikka üritas uriseda ja korda pidada, aga mis teha, kui need häbematud jõnglased kohe üldse ei karda...Tuleb siis nendega tegelda.
Kassid on päris harjunud ilusti leplikult koos kutsikatega sööma, keegi ei tülitse ja kõigile jätkub. Näis, kas see muutub, kui kutsad suuremaks kasvavad?
  Iseloomud hakkavad juba välja kujunema, kõige hullem röövlinägu on emane-Fiona. Kogu aeg ta üritab midagi või kedagi maha murda, igal pool esimene olla ja vaenlane nr 1 on tal põrandakalts- seda võib ta ööpäev ringi lohistada ja karistada.Alati

nii teenistusvalmis ja hakkaja, ääretult tragi kutsikas.
Mustnägu ei jää temast sugugi maha, tema vist peab tasa teenima oma vähem kauni välimuse ja teistest agaram olema.Nii nad siis Fionaga paaris müttavad. Teised kolm on rahulikumad.Van Diesel on kuidagi tõsisem ja asjalikum, istub ja vaatab, enne, kui kuhugi tormama hakata. Eriliseks lemmikuks aga on nüüd Freddy kujunenud.Vana rahu ise, esimene, kes asemele läheb ja seal istub, oodates, mis saab.Ilmaasjata ei sehkenda, kui kutsutakse, tuleb ja paneb käpa pihku.Istub ilusti, see on tema jaoks päris loomulik, et peremehe ees tuleb istuda.Freedo jälle läks südamesse oma haleda loomuga- kõige

keskpärasem neist kõigist, sellepärast ka vist vähem tähelepanu saanud.Kui sülle võtan, paneb silmad kinni ja on surnud suurest õnnest.
  Aga tegutsejad on nad kõik.Siin leidsid Diesel ja Freedo mingi paberi ja toovad ruttu mulle näha.Kahjuks nad minuni ei jõudnudki- enne lagunes paber ära ja siis läks tüliks.
  Roki valvab hoolega seda seltskonda, tema pilt sai siia lihtsalt selle pärast, et ta on igavene poseerija, kui aparaati näeb, istub minu ette maha ja teeb targa näo.
  Nii me siis elame.Olen õnnelik, et kõik see kamp juba käsu peale liigub- kas siis sisse või välja, ikka suure jooksuga.Kui veel õnnestub "koht" selgeks 
                                                                                   õpetada, siis on suurem mure murtud.