Väike Freddy koerte iludusvõistlusel

Leidsin lemmikloomakonkursi ja panin Freddy pildi sinna üles, muidugi on seal juba niiii palju hääli saanud pilte, et meil ei ole lootustki, aga proovida ju võib.Oleks ju nii väga sellist võitu vaja, terve aasta toidumoon...Ning et ehk keegi tahab veel blogiga tutvust teha, panen siis uuesti jälle lingi üles.
 Et aga meie alalised lugejad pettuma ei peaks, siis mõne sõnaga ka meie tegemistest.Kutsikad aina kasvavad ja on nüüd juba koridori pagendatud, sest köögist oskasid nad väikese põrgu teha.Nüüd istuvad välisuksel reas ja uudistavad ilma.Neile ilmselgelt meeldib seal ja õnneks on ka ilmad seni leebed. Õhtuti lasen kööki magama, siis tulevad vudinal ja on nii õnnelikud, et tükk aega tuleb mul põrandal istuda ja neid sülle võtta ja hellitada.Imetlusväärne- väike loomake, kes elust veel midagi ei tea, on NII usaldav, tal ei tule pähegi karta või uriseda. Tormavad ummisjalu vastu ja tõuklevad, et kiiremini sülle saada. Oh, ma vist hellitan nad ära... Mingil moel on loomalaps nii inimlapse sarnane.

Meil käis ka juba esimene katsikuline, töökaaslane, kes ise ka hüljatud koera peab. Eks me, sellised inimesed, oleme hingesugulased, teised küsivad- sul on ju endal suur koer, milleks sulle veel üks? Või et millega sa neid söödad? No minu asi, millega söödan. Aga solvav on ikkagi, nagu ei olekski mu enda asi, kui palju ma oma nadist palgast koerte peale kulutan.
Friida on vana kurjam, tal on halb komme laualt varastada. Isegi siis, kui endal toit ees on. Paar korda on ta mind lausa pisarate äärele viinud, viimati juhtus see, kui kalaauto pealt räime tõin.Erakordselt ilusad kalad olid, panin esimese pannitäie tulele ja läksin kahe sammu kaugusele arvutit kinni panema.Kuulsin küll selja tagant- lõmps, lõmps- kui vaatasin, oli ta kausitäie kala "ära hinganud".Ei ole tegelikult suur kahju, aga maal lihtsalt ei ole uut lõunasööki kohe kusagilt võtta.Sõin siis praekartuleid ja olin koera peale mitu päeva tige. Teine halb komme on veel- kui väravast pääseb, siis kaob...Ei ole sellestki eriti lugu, et lapsed kodus.Ma juba tõsiselt kahtlen, kas ma ikka tahan tema peale väga suurt summat raisata ja kallis op teha.Nendest kommetest on väga raske vabaneda, eriti varastamisest. Aga eks me näe, tegelikult on ju Friida pooleldi ise veel kutsikas ja kurnatud organism , palju kutsikaid ju tissi otsas.Söödan küll kolm korda päevas ja palju, aga ehk on tal mingite ainete või vitamiinipuudus. Ehk läheb kõik korda, kui kutsikad ei ime enam ja lepime Friidaga ära. Tegelikult on ta lõpp-armas koer.On õppinud sitsima ja käppa andma, kui süüa tahab.