Kahtlased sõbrad

 Lõpuks ometi siis sain nii targaks, et suutsin mõned pildid siia blogisse ümber vedada. Juttu tuleb siis jälle Rokist, sest Friidast ikka veel uudiseid kirjutada ei saa, lakub hoolega ennast ja naerab mulle näkku- oota, oota, küll ma ise tean, mida ja millal teen...

  Alustame siis päris algusest, kui Roki hakkas imelikke tutvusi sobitama. Esimene suur ehmatus tabas mind ühel metsaskäigul, kui tagasi vaadates nägin jahiasendisse tardunud koera, kes ikka ja jälle üritas napsata midagi mätta seest. Läksin lähemale ja oh õudust- mätta otsas oli pisike rästik end püsti ajanud ja nii nad Rokiga kemplesid- kes on kiirem. Roki üritas ussikesele "pihta saada" ja uss muidugi jahtis koera nina.Tirisin Roki kiiresti minema, aga ega ta siis tulla ei tahtnud, sirutas sõrad vastu ja kippus tagasi- tal oli ometi nii tore uus sõber, kes temaga mängida tahtis!
  Natuke maad edasi liikunud, jõudsime lagendikule, kus liikus omapäi väga suurt kasvu ja ähvardava olekuga rotveiler, Rokist ikka tublisti suurem. Ilmselgelt oli loom jahil ja otsis parajat vastast.Mulle küll ajas see elukas hirmu nahka, kuigi ma koeri ei karda. Aga kus Roki- lendas minema nagu

nool ja otsejoones rotika juurde.Tuli küll selline tunne, et see nüüd mu koera viimane tunnike, rotikas muidugi võttis rõõmsalt võitluspoosi sisse ja valmistus hüppama. Siis jõudis temani Roki lõhn, viivuke enne Rokit ennast.Rotveiler tardus paigale ja kui ma ikka päris õigesti nägin, pissis ennast täis. Roki ei teinud sellest numbrit. madistas rõõmsalt vaese rotika kallal ja ei tahtnud kuidagi ära tulla.
   Vaid mõni päev hiljem lausa kodu ukse ees leidis Roki uue vingerdava sõbra, kes seekord oli veidi täiskasvanud ja koerast kiirem ja kogenum. Roki ninast kinni napsata ei valmistanud talle mingit probleemi.Mina sain asjast aimu koera suure hädakisa peale, Roki ei suutnud enam jalul seista ja tuli roomates läve poole.Õnneks oli meil hea tuttav arstionu, kes juba kord Roki elu päästnud, tema tuli tiheda liiklusega maanteed mööda küll liiremini, kui päris kiirabi jõudnud oleks. Roki sai oma süstid.Muidugi oli vaesekesel nina paistes veel mitu päeva ning ei saanud suhu võtta paksu ega vedelat. Omamoodi naljakas oli vaadata seda uimast looma, lõug ripakil ringi tuikumas, aga terveks ta sai ja ega ta ei jätnud seda sõprade otsimist.

  Nüüd on küll meie oja pilt, aga ma ikka enne räägin
ühe linnuloo vahele, kui sellest ojast juttu tuleb.Järje-
kordsel jalutuskäigul nägin jälle Rokit põõsa all midagi uudistamas. Seekord oli see hallrästa poeg. Eks Roki leidis vaese linnukese omapead ringi ukerdamas ja proovis teda aidata. Üritas linnupoega õrnalt suhu võtta, et paremasse kohta viia, kus see pistis röökima...Koeral vajus ehmatusest suu lahti.Rahustuseks siis lakkus rästapoju hoolega üle. Tirisin ta jälle eemale ja mõtlesin, et ei tea, mida see linnuema selle tatise lapsega nüüd küll tegema peaks...
  Ja jõudsimegi oja äärde välja. See on mõrsjaoja ja asub meie sauna taga, legend räägib, et kaks külameest ei jõudnud kuidagi omavahel pruuti jagada, siis olla pruut kahe hobuse vahele
seotud ja pooleks tõmmatud- pool sulle, pool mulle...jube lugu igatahes, aga
 niisuguse loo ma ühest kodukandi lugude raamatust leidsin.Armastusest tuleb juttu siingi, aga Roki käitus küll veitsa paremini, kui pahad külamehed...Kevadeti on meie ojas alati suurvesi ja muidugi tuhat konna, kes siin oma mesinädalaid veedavad.Rokile meeldis konni vaadata, kui need ojas oma konnaasju ajasid.Siis aga ronisid rumalad loomad kaldale ja veel üksteise seljas...Konn ju veeloom ja kuivale maale sattunud isendid tuleb ruttu päästa. Rokikene siis töötaski hoolega mitu päeva- võttis aga konnad õrnalt hambusse ja tassis ojasse tagasi.Konnad olid kole pahased, aga Roki ju teadis

paremini, mis konnadele hea on.

  Sealsamas sauna taga elab pardipere, neid on vaja igal suvel kaitsta.Partidel kah asi selge- kui silmapiirile ilmub mõni kass, tõstetakse suurt kisa  ja Roki tolmab ummisjalu sõpru päästma ja paha kassi taga ajama.Hoopis isemoodi lugu on kobrastega, need on ka sauna taga mõnusa äraolemiskoha leidnud ja korraliku tammi paika pannud.Igal aastal jõululaupäeval käib Roki nendega ujumas.Ega ma pimedas ei näe ja ligi need elukad ei lase, aga alt sauna juurest kostab aina mauh ja mauh ja suur solin ja lõpuks ilmub läbimärg ja õnnelik koer, koprad jäävad edasi solistama.See on tegelikult üks suur mõistatus, kuidas Rokil õnnestus sõbruneda nii ettevaatlike loomadega, kes muidu ennast ikka naljalt ei näita.Aga meie koprad olid sel aastal isegi jaanitulel- peanupud veest väjas, vahtisid hoolega, mida tehakse.

  Kaks sõpra on meil veel- talvised sõbrad.Magamistoa akna all on õunapuu, sinna jätame alati lehehunniku lume alla ja sinna käib magama ja sööma ilus suur metskits.Jänkupoiss ka kepsutab ringi. Suvel neid näha ei ole, siis on metsas parem, aga kui lumi maha tuleb, on nad jälle kohal ja pole probleemi, et aias jalutab ringi koer, nii on julgem ja turvalisem tunne.

  Lõpetuseks siis üks naljakas lugu ka -hiirtega on meil igavene jama- ega kassid hiiri püüda ei tohi, kui koer näeb. Leidiski Roki vetsust hiirepoisi, oh seda õnne! Uus ilus väike sõber. Roki liputas saba, nii et taguots vänderdas ja sõpruse kinnituseks otsustas ühe tatise musi teha. Hiirekesele asi ei meeldinud ja hammustas Roki ninaotsa katki. Koer hädaldas nagu inimene- oih, aih! Aga uus sõber oli sel ajal juba päästva uru leidnud...