Tulemise lugu
 Nägin teda külakaupluse ees.Käis ja nuusutas lootusrikkalt kõiki möödujaid. Silmad kurvad ja usaldavad- aidake ometi mul koju jõuda....Mõnel koeral on kohe erilised silmad- neis on kogu koerahing. Ruttasin tööle, paar silitust jaganud, läksin edasi. Tööl oligi tulnukkoer jututeemaks, olla juba mitu päeva hulkunud ning tarvis valda teatada, et koerte varjupaigaga ühendust võtta.Teatavasti maksab koerte varjupaika toimetamine kenakese kopika ning keegi ei taha seda isiklikust taskust välja käia, sellepärast siis valla abi vajalik. Tegin siis tööd ja mõlgutasin mõtteid. Ausalt öelda oligi plaan koerte varjupaika külastada, et oma laiskvorstist hundile noor ja tragi kaaslane muretseda.Kõne alla oleks tulnudki ainult emane koer, isase oleks meie autoritaarne hunt kohe talla alla painutanud.Arvestasime ka steriliseerimise kuludega, peaasi, et majas oleks rahu ja üksmeel. Ainuke mõru piisk asja juures oli, et meie nägemuses oli uus pereliige pisike tragi nähvits, poe ees aga kooserdas väikese vasika mõõtu elukas. Siiski need truud kurvad silmad ei andnud enam rahu, palusin koerapüüdjate kutsumisega veidi viivitada ning läksin koju vanameessõbraga aru pidama.
 Õhtupoolikul siis ta tuligi.Ei olnud vaja ei rihma ega erilist meelitamist.Kamandasin: kõrval! ja tulimegi kahekesi kodu poole.Ilusasti, kuni kaevuni. Siis nägi tema meie koera, kes ohutuse mõttes keti otsas hüples. Istus patsti maha ja jäi liikumatuks. Olgu siinkohal mainitud, et minu Roki põlvneb väidetavalt hundist ning tõepoolest puudub tal koera lõhn, ta lõhnab umbes nagu triigitud mitte päris puhas pesu.Teised koerad enamasti kivistuvad Roki lähedusse sattudes.
 Siis tormasid peidupaikadest välja meie perekassid ning muidugi kohe nuusutama, mida head toodi. Ja oh üllatust ja õudust, sellel asjal, mis kaevu juurde pandi, oli KOERA lõhn! Valge emane spurtis päästva kuuriukse poole, noor triibuline aga üritas mööda majaseina ülespoole põgeneda. Ei arvestanud aga pika hoovõtuga ning lendas vastu seina lapikuks nagu multifilmis ."Voolas" sealt siis aegluubis maha ja istus tükk aega solvunud ja pahase näoga, kuni pea veidi selgis ja õige suuna suutis võtta.
 Nägin, et koeri teineteisele lähemale saan ainult jõumeetodil, seega siis läksin ja lasin Roki vabaks. Esimese suure ehmatuse järel hakkas võõras aru saama, et keegi ei kavatse teda nahka panna ning mõne minuti pärast oli sõprus sõlmitud.Ka solvunud kassid tulid pelgupaikadest välja ja pool tundi hiljem sõid kõik rõõmsalt ühisest kausist koerakrõbuskeid. Väga lihtsalt ja valutult läks see tutvumine.

                             Kohanemine.
 Otse loomulikult kuulasime hoolega raadiot ning külastasime netilehekülgi, kus kadunud loomi taga otsitakse.Kuigi oli juba selge, et noor emane koer on oma pererahvale tülinaks muutunud ning öö varjus toodi ta suurema küla vahele, kus majapidamisi palju, et ehk kuskilt ikka süüa leiab, näädsa, koera loovutamine ju ka maksab...Kokkuhoid ikka.
 Koer ise oli esimestel päevadel väga rahutu ja üritas ikka väravast välja minna.Kiindus küll kohe peremehesse ja ootas teda truult väravas. Enamuse ajast veedavad mu koerad ikka minu läheduses, väljas loodusjõudude meelevallas eriti olla ei taheta, pikemaid jalutuskäike võetakse ette ikka koos minuga.Muidu on meelispaigaks vana diivan, kust minu tegemistel silma peal hoitakse.Roki loovutas kohe lahkelt selle koha külalisele, heitis ise põrandale. Mõnikord tuli ka oma magamisaseme pärast võidelda , tulnukale tundus, et laias abieluvoodis on veel toredam olla, kui vanal sohval. Õnneks ei muutunud see kinnisideeks ja paari proovimise järel ta loobus.
 Töökaaslased kuulutasid välja nimekonkursi mu hoolealusele ning peale mõningat järelemõtlemist valisin "Friida", mõeldes sealjuures kättemaksukontori peale ja noh, oleme ausad, see koer ongi Friida nägu. 
 Nii meie kooselukene siis algaski.Päev- päevalt hakkasid kombed selgeks saama, sõprus kassidega süvenes. Üks naljakas stoory ka- Rokil on harjumuseks ööpimeduse varjus üle aia hüpata, vaikselt ja salaja oma infokogumistiir ära teha ning siis aeda "tagasi imbuda".Kedagi ta ei tülita ja tegelikult keegi teda ei näegi sellel tiirul, ega ma siis eriti pole võidelnud ka selle harjumuse vastu. Nüüd aga on majas kaebupunn. Tarvitseb vaesel Rokil vaid hoogu võtta, kui Friida hakab vinguma ja ust kolistama. Kui siiski õnnestub vaikselt ja salaja lahkuda, siis tagasitulles ootab eest riiakas "naisterahvas", kes tänitab ja karjub ja tõukab ka veel.Kuidagi enam ei õnnestu oma käike salajas hoida, perenaine saab ikkagi teada.
 Ühesõnaga harjusime Friidaga päris ära , mingeid probleeme tema tulek ei tekitanud ning nüüd on juba tunne, nagu ei oleks ta meil elanud kümme päeva, vaid aastaid.Siis aga hakkasid tekkima....


                                           ...probleemid.
 Vaatasin juba mitu päeva, et koer kosub kahtlaselt kiiresti.Ei olnud ta leideski alatoidetud, nüüd aga hakkas väga siledaks trullaks muutuma.Hakkasime tähelepanelikult jälgima ning peagi oli ilmselge, et sellel koeral on ees emakssaamine ning kindlasti oli see fakt ka hülgamise põhjuseks.Nüüd ma siis olin ka lausa ülesaamatu  takistuse ette sattunud- ma ei ole just rikkur, koeraga seotud toimingud ikka oleks saanud tehtud, aga kutsikad.... Kas kujutate endale ette, kui palju maksab kutsikate üleskasvatamine, kiibistamine, vaktsineerimine, steriliseerimine, spetsiaalne toit....Peale kogu selle vaeva ei ole lootustki kutsikatest lahti saada. Friida aga on meile juba armsaks saanud ja loobuda temast ka ei tahaks.Hakkasin siis  helistama, kõigepealt koerte varjupaika. Leidsin väga toetavat suhtumist ning mulle tehti hästi selgeks edasised toimingud, et koera aidata.Järgmiseks ,olles juba targem, pöördusin loomakaitse seltsi poole, kust sain lubaduse aidata nõu ja jõuga ning hoolitseda ka kutsikatele kodu leidmise eest. Aitäh kõigile neile toredatele inimestele, ilma selle abita oleksin küll pidanud uue sõbra varjupaika saatma. Praegu aga panime kuulutuse varjupaiga kodulehele, lootuses, et keegi ehk ikka igatseb Friida järele( ei ole küll keegi helistanud ehga huvi tundnud), ning esmaspäevaks aja loomakliinikusse, kus saame teha kiibi olemasolu kindlaks, määrata tiinus ning vajadusel teha ka röntgeniülesvõtted.
 Niikaugel on siis praegu selle kutsa lugu  ning kui ikka tervist ja jõudu on, pajatan edaspidigi, kuidas Friidal läheb ning ka Friida uutest sõpradest.