Ootasime juba ammu seda päeva, kuidagi nagu varem oleks pidanud juhtuma, aga nüüd siis lõpuks lastel silmad peas.Kohe läks muidugi tüliks- see, mis oli soe ja sõbralik külje vastas, osutus konkurendiks, kes tõukleb ja ka tissi tahab- ja millised koledad elukad veel...Tüliks võib minna millal iganes- täna äratas klähvimine ja urin meid kell 4 hommikul.Kutsikad roomasid ringi ja haukusid ennastunustavalt üksteise peale.Silmakesed on veel väikesed ja ähmased, nagu mängukarudel, aga nii palju juba seletavad, et üksteist näha ja lärmi tõsta.Väikesel tüdrukul on raske poisteväega konkureerida, tema sööb siis omaette ja hädaldab-väheks vist kipub jääma.Vahetevahel käin abis otsimas, millises nisas veel piima on. Näod hakkavad pähe tulema, mõnel on uhked kaardus kulmud, mõnel ainult täpid. Ei ole nad enam nii mustad tondid midagi.Varsti saab ka pilte, aparaadis on nii mõndagi, mida üles laadida, aga tahaks juba need näokesed siia ritta panna ja selleks on veel vara.
Friida toitmine hakkab probleemiks nr,1 muutuma, ta on kogu aeg näljane.Keedan SUURE potiga putru ja sellest jätkub heal juhul kolmeks söögikorraks, Roki ja kassid eriti löögile ei pääse, need söövad omaette.Käime nüüd ühtelugu linnas lihakraami otsimas, kohalikus poes on saadaval ainult linnuluud ja neid ei taha nagu hästi koerale sööta.Kuivsööta toovad sõbrad, kes autoga juhtuvad tulema.Kaenla all ju ei too...Ühesõnaga probleemid tekivad seal, kus oodatagi ei oska.Varsti peab see koerapere kööki kolima, kus ruumi niigi napib, aga ma ei saa ka lubada, et tuba ära süüakse.Õnneks püsivad veel ilusad ilmad, ehk saab neid ka õuesolemisega harjutada.Hoian pöialt, et külmad niipea ei saabuks.Nüüd siis käes aeg, kui kulub virnade viisi ajalehti, loigukesi tekib kogu aeg.Oi-jah, need koerapidamise rõõmud...Lõbusad jõulud igatahes saavad meil olema.Seitse koera kuuse ümber ja kassid kuuse otsas...Aga rõõmu ja nalja on ka omajagu.Kindlasti on kõige raskem loovutada Van Dieselit, kui see aeg tuleb, tema on seni ainuke, kel nimi ja kes kogu aeg sülle ronida üritab.Teda tunnen sündimishetkest peale eksimatult- tuli siia ilma "õnnesärgis" ja kui selle koti lahti päästsin, ütles kohe-auh! Mitte ei vingunud ega vääksunud vaid haukus täiesti tõsiselt.Iseloomuga koerake.
Aga nüüd pean tööle minema, sellele pesakonnale leiba teenima...
Friida toitmine hakkab probleemiks nr,1 muutuma, ta on kogu aeg näljane.Keedan SUURE potiga putru ja sellest jätkub heal juhul kolmeks söögikorraks, Roki ja kassid eriti löögile ei pääse, need söövad omaette.Käime nüüd ühtelugu linnas lihakraami otsimas, kohalikus poes on saadaval ainult linnuluud ja neid ei taha nagu hästi koerale sööta.Kuivsööta toovad sõbrad, kes autoga juhtuvad tulema.Kaenla all ju ei too...Ühesõnaga probleemid tekivad seal, kus oodatagi ei oska.Varsti peab see koerapere kööki kolima, kus ruumi niigi napib, aga ma ei saa ka lubada, et tuba ära süüakse.Õnneks püsivad veel ilusad ilmad, ehk saab neid ka õuesolemisega harjutada.Hoian pöialt, et külmad niipea ei saabuks.Nüüd siis käes aeg, kui kulub virnade viisi ajalehti, loigukesi tekib kogu aeg.Oi-jah, need koerapidamise rõõmud...Lõbusad jõulud igatahes saavad meil olema.Seitse koera kuuse ümber ja kassid kuuse otsas...Aga rõõmu ja nalja on ka omajagu.Kindlasti on kõige raskem loovutada Van Dieselit, kui see aeg tuleb, tema on seni ainuke, kel nimi ja kes kogu aeg sülle ronida üritab.Teda tunnen sündimishetkest peale eksimatult- tuli siia ilma "õnnesärgis" ja kui selle koti lahti päästsin, ütles kohe-auh! Mitte ei vingunud ega vääksunud vaid haukus täiesti tõsiselt.Iseloomuga koerake.
Aga nüüd pean tööle minema, sellele pesakonnale leiba teenima...
No comments:
Post a Comment