Noores eas oli Roki ikka päris kuri võõraste peale ja ma pidin teda kogu aeg kraedpidi kinni hoidma, kui keegi tuli.Tõsi, lastele on ta alati hea olnud. Tütre kaksikute käimaõppimine ja Roki eneseavastamise aeg langesid kokku, no nii naljakas oli, kui kaks poisikest ukerdasid lumehanges ja vaene koer enam ei teadnud, kumba püsti tirida, juba oli teine siruli.
Istus siis lõpuks maha ja hakkas uluma suurest meeleheitest- tulge no ometi keegi appi!
Ajapikku õppis Roki hulga trikke, et ikka tähelepanu keskpunktis olla.Meie "leivanumber" on lendav koer- Roki hoiab kõvasti mõnest toekamast tokist kinni ja mõni tugevam mees keerutab teda- ega ta lahti ei lase, ükskõik kui kõrgele keerutatakse. Redelit mööda ronib- nüüd küll enam mitte nii meelsasti, aga suure palumise peale teeb ikka ära. Oskab vägikaigast vedada ja köieveos on asendamatu meeskonnaliige. Muidugi igasuguste lendavate objektide järele jooksmine on meelistegevus ja igasugu võsa harvendada pole ka tema suurte hammaste jaoks probleem. Pallidega on eriline suhe- pallimäng on ikka igavesti vahva, eriti jalgpall, kus saab palli mängijate eest ära näpata ja sellega uhkesti ringi joosta. Kui me veel asulas elasime, käis Roki omapead lustimas, kadus mu töökohast vaikselt ära ja lõbustas töökoja rahvast oma trikkidega.Lastest ei saanud ta ikka üle ega ümber, kui õue ei lubatud, istus aknalaual ja jälgis hoolega oma sõpru ja hoidku, kui mõni kukkus, aknalt hakkas kohe hädaldamist kostma- oh, ah- täpselt nagu inimene. Siinkohal tervitused väikesele Triinule, kes nüüd on juba kena neiu- tema oli esimene võõras laps, kes hullu Rokiga toime tuli- ise koerast kaks korda väiksem, aga koer kuuletus talle ideaalselt, kogu aeg nad kahekesi kõndisid, vahel Triinu lohisemas koera järel, vahel tiris jälle tüdruk koera, aga mul ei tulnud iial mõtetki, et need kaks omavahel hakkama ei saaks.Mindi metsa alla, seal mängiti siis palli- lapsed loopisid ja Roki ringi keskel püüdis kõigest hingest.Emad olid algul ikka väikeses paanikas- kuni nägid, kuidas koer lastega käitub. Roki oskab isegi õhupalliga õrnalt-hellalt ümber käia ja et ta mõnele endast väiksemale haiget teeks, on mõeldamatu.
Nüüd siis meil eriti laste seltskonda ei ole, kui just lapselapsed külas pole ja koeral vahel väga igav.Olen teda siis mõnikord tööle kaasa võtnud. Töötan hooldekodus ja otse loomulik, et vanainimesed väga igatsevad loomade järele- peaaegu kõigil on ikka koerake või kass maha jäänud...Mind paneb alati imestama, kuidas Roki nii täpselt teab, kelle juurde just minna ja pea sülle panna või suisa sülle pugeda, vanuritel silmad märjad ja Rokikesele saadetakse ikka alati terviseid. Meil on oma programm ka, mida esitame, ega me spetsiaalselt ei ole harjutanud midagi, aga on mõned võtmesõnad, mida koer jutu seest ära tabab ja eraldi käsku ei ole vaja anda, nii ma siis räägin, et tere, see on Roki, ta on meil väga ilus koer, aga tal on väga rõve saba... koer muidugi ajab kiiruga saba taga, siis kuuleb, et tema unistuseks on saada elektrikuks ja juba harjutamiseks ronib redelit mööda- siis on vaja ruttu redeli otsa ronida, siis tuleb liinialuseid puhastada ja "koledad oksad" koos juurtega välja rebida ja ilusti prügikasti tassida ja kui töö on tehtud, siis võib ju ka puhata ja sporti teha- vägikaigast vedada või vettehüppeid sooritada- kasvõi redeli otsast. Asja juures ongi see iva, et mina jutustan ja koer talitab omasoodu, kuuleb jälle järgmise sõna ära ja läheb uuele ülesandele. Jah, staariverd on Rokil kõvasti ja mida rohkem publikut, seda paremini esineb.Ma vahel ikka vaatan tõupuhtaid saksa lambakoeri ja mõtlen, et on ikka uimerdised.Ärgu siinkohal sakslaste peremehed solvugu, lihtsalt Roki kiirus ja reaktsioon on hoopis teisest klassist, üks sakslane tema kõrval on nagu uneskõndija.Ma olen alati unistanud koos Rokiga sattuda ehtsale takistusrajale, ma ikka kujutan ette, et ta teeks selle puhtalt läbi esimesel katsel, seda lihtsalt loomulikust intelligentsist, ainukeseks takistuseks saaks barjäär, ta lihtsalt ei ole hüpanud läbipaistmatu takistuse peale ja peaks vist enne jälgima, kuidas päris koerad seda teevad.Aga ei ole ette tulnud. Kui telekast tuli "auh-shou", siis me need trikid tegime kõik järele, muidugi omamoodi- ma ainult pidin koerale arusaadavalt seletama, mida ma temalt tahan. Roki on väga püüdlik ja töökas ja alati valmis nagu noor pioneer.
Nii ongi, et vahel tuleb meie ellu midagi väga erilist- minu elus on see imelik loom.Lapsed vahel ütlevad, et mutt, sa armastad koera rohkem kui meid, ma saan ainult pareerida, et koer ka armastab mind rohkem kui teie- ta ei keera mulle kunagi ühtegi käkki...Nüüd on Roki juba eakas ja ma ikka mõtlen juba hirmuga, missugune saab olema see päev, kui teda enam minu kõrval ei ole.Loodan, et see ei juhtu veel niipea.
Aga Friida tegemistest ka natuke- lapsed aina kasvavad ja nüüd on üks neist endale juba nime ära teeninud- teistest palju suurem, jämeda peaga ja ülbe elukas, kes vahetpidamata mögiseb, uriseb ja haukuda üritab- see on siis van Diesel. Teistel ma veel eriti vahet ei tee, üks vurisev ja turtsuv must hunnik...Varsti-varsti on neil silmad peas ja maailm ees lahti.
No comments:
Post a Comment